Sponsorship viisa, OLEMAS!

20. veebruar oli päev, mil täitus meil aasta Austraaliasse tulemisest. Peab ütlema, et see aasta on nii kiiresti möödunud. Mul on hea meel, et me otsustasime oma mugavusstoonist välja tulla ja siin kaugel maal täiesti nullist alustada. Oleme korralikult siin jalad alla saanud ja ma ei kahetse mitte midagi. Kahjuks on läinud aga nii, et blogi pealkiri õige enam pole. Seiklussaarest on asi kaugel, sest oleme siin nii rutiinis kui olla saab ja seiklusteks aega pole. Seigelda saame ainult oma puhkuste ajal.

20. veebruar oli ka päev, mil Austraalia valitsus otsustas meile uue viisa väljastada. Arvasime, et nad on meid juba unustanud, õnneks siiski mitte. Saame siin olla nüüd 4 aastat. Kahjuks eeldab see seda, et peame oma praeguses töökohas püsima, mis seab siiralt kahtluse alla selle, et me siin 4 aastat oleme.

Mina ja Yogi. Head 1 aastat Austraalias! 

Väike BBQ sõprade pool, mis kokku kestis lausa 12 tundi.

 

Australian Day, 26. jaanuar

26. jaanuar oli riigipüha, Australian Day. See tähendas muidugi ühte lisa vaba päeva ja otsustasime kohe rannikule puhkama sõita. Seekord jäi meie valikusse Ballina väikelinnake. Byron Bayst on see umbes 30 km kaugusel. Kui nädalavahetus algas, siis ei tahtnud me tegelikult sõitma hakata, sest rannikul sadas päris korralikult, aga kuna motell oli broneeritud ja makstud, siis ei tahtnud seda raisku lasta. Ja hea oligi, sest juhtus nii, et rannikul läksid ilmad ilusaks ja kogu see vihm ja torm tuli hoopis Texasesse.

 

Hullasime jälle lainetes ja lasime päikesel endale pai teha. Nädal aega hiljem oli samas rannas muide hairünnak, niiet väga ei julgegi enam varvast vette panna.

Ballina

Byron Bay

Byron Bay

Ballina

Kui Coffs Harbouris oli suur banaan, siis Ballinas on hiiglaslik krevett.

 

Tagasi Texases tervitas meid aga korralik uputus. Öösel sadas veelgi ja hommikul tööle minnes ootas meid halb üllatus, osad teelõigud olid vee all ja pidime ringiga tööle sõitma ja ka sellel lõigul oli üks koht päris korralikult üleujutatud. Sügavus oli lausa 40 cm, üks auto ei hakanud riskima sealt läbisõitmisega ja pööras otsa ringi.

 

Tormi tipphetkel oli see väike lomp kordades suurem. Kogu see väike nõgu oli vett täis nii, et see tekitas te peale korraliku jõe.

Üleujutus

Vahest satub neid sõpru meile taaskord tuppa.

Siis kui elekter on ära läinud, tuleb hommikul küünlavalgel süüa.

 

Igast asjast natukene

Möödunud on peaaegu 2 kuud viimasest postitusest. Oleme nii rutiinis kinni, et lihtsalt ei viitsi vabadel hetkedel arvuti taha istuda ja midagi blogi jaoks kirjutada. Ja ausalt öeldes pole midagi erilist ka kirjutada, sest midagi säravat juhtunud pole.

 

Detsembri alguses kolisime omaenda väikesesse pessa. Tegemist on keskmise boksiga 3sest ridaelamust. Seal on avatud köögiga elutuba ja eraldi magamistuba, mis on meie kahe jaoks täpselt paraja suurusega. Kahjuks oli meie korter täiesti tühi, mistõttu peame seda vaikselt sisustama. Ja 3 esimest päeva polnud meil elektrit, kuna elektrik ei saanud varem tulla. Elasime need mõned päevad veel vanas kohas veel. Panime linna ja töö juurde kuulutused, et otsime külmikut, kuna see oli kõige elutähtsam asi, ilma milleta me sisse poleks saanud kolida. Õnneks meil vedas ja üks naine tahtis oma praktiliselt uuest külmikust vabaneda, sest see lihtsalt seisis tal nurgas. Saime selle 75 dollariga, uus maksab muidu kusagil 450 dollarit. Hea diil. Sama moodi saime pesumasina oma töökaaslase käest. Ragnar andis oma vana fotoka (väärtus umbes 150 dollarit) talle ja meie saime korras masina. Taaskord edukas diil, sest uus masin maksaks taas kuskil 400 dollarit. Teleka (küll vana kineskoop, aga töötab hästi), mikrolaineahju ja telekalaua saime oma ülemuselt tasuta. Seega säästsime väga palju. Madratsi ja muud pudi-padi oleme saanud second handist. Voodialuse tegi Ragnar euroalustest, nendest kavatseme teha ka söögilaua ja diivanilaua. Hetkel on aga kõige suurem mure diivan ja riidekapp, loodame, et saame neendki kaltsukast või kohalike käest. Ei taha väga palju raha siia alla nüüd panna.

 

Before & After

 

Before & After

 

Selline külaline oli meil köögilaual paar päeva tagasi,
ei tea, kuidas ta tuppa sai. Päris läbipaistev oli teine.

Tema oli meil õues ja muidugi pidi Ragnar teda torkima minema,
mille peale see tegelane hüppas hoopis tuppa ja otse külmkapi peale. 3D külmkapi magnet.

 

Detsembri alguses toimus Texase aastasündmus, Texas Race. Tegemist siis hobuste võidusõiduga ja niisama jutustamise ja joomisüritusega. Päris huvitav oli võidusõite vaadata, polnud midagi sellist varem näinud. Muidugi tuleb selleks ürituseks end ka korralikult üles lüüa: uhked kleidid, soengud, kübarad ja meigid.

 

 

Detsembris käisime paar korda Ragnariga ka Brisbanes. Kõige pealt ajasime viisa asju. Tegime kopsuröntgeni ja mina tegin siis selle kardetud IELTS keeletesti. Test koosneb neljast osast: kirjutamine, lugemine, kuulamine ja rääkimine. Kirjutamises oli suht lihtsad ülesanded. Kõigepealt pidin kokkuvõtvalt kirjeldama kahte graafikut, mis kujutasid ookeanivee reostamist. Teiseks ülesandeks oli arutleda teemal, kas koolis peaks kunstiõpetus ja taolised ained kohustuslikud olema (ju siis siin maal need ei ole kohustuslikud). Lugemine oli kõige raskem minu jaoks, sest seal oli väga palju erinevalt ülesseatud ülesandeid, kus paaris kohas tegin üki-kaki-kommi-nommi. Kuulamine oli väga lihtne minu meelest. Tegin seal enda teada ainult ühe vea, sest tähelepanu kadus ja vastus jooksis kõrvust mööda. Usun, et ülejäänud olid õiged seal. Rääkimine oli ka lihtne, pidin rääkima endast ja oma kodust ja siis koduõpetamisest ja kodustest ülesannetest. Testi vastused sain teada alles jaanuaris ja ma olin meeldivalt üllatunud. Suutsin saada 9 punktist lausa 8 ja lugemine, mis oli raske, sain täistabamuse. Eks seal oli siis õnne. Niiet võiksin vabalt ka siin ülikooli minna, sest seda taoline punktisumma lubaks teha küll. Nüüd on siis meie poolt kõik paberid ja andmed Immigratsiooniametile esitatud ja ootame vastust. Loodetavasti tuleb seegi ruttu.

 

Vaade meie hotellitoa rõdult.

Nagu Tartu

Jõulud olid meil pikad pühad ja vabad päevad. Otsustasime Austraaliat avastada ja sõitsime taaskord Brisbane ja sealt edasi põhjapoole Sunshine Coastile ja Noosa Headsi. Magasime taaskord autos parklates (Dicky Beach ja Coolum Beach), möllasime lainetes ja hängisime niisama. Oli päris mõnus minipuhkus. Kahjuks pilte väga pole, kuna ei Ragnar ega mina ei viitsinud väga pilte teha. Viimane päev oli vihmane ja nii käisime kinos lõpuks "Kääbikut" vaatamas, sest siin esilinastus see alles 26. detsember ja külastasime Austraalias suuruselt neljandat kaubanduskeskust. Sellest suutsime läbi jalutada ainult väga väikse osa, sest oli vaja ju tagasi koju jõuda.

 
 

Southbank Brisbane

Kui konditsioneer ei tööta, peavad autoaknad avatud olema ning tuleb arvestada,
 et siis võib ka päikesest ära kõrbeda. Mulle see muidugi pähe ei tulnud ja päevitasin autos olles püksid jalga :)

 

Coolum Brach



Coolum Beach

Noosa Heads

Noosa

Austraalia elustiil ja chill

Vana-aasta võtsime vastu kodus. Midagi erilist me ei teinud. Vaatasime telekas, kuidas Sydneys aastavahetust vastu võeti, jõime kohustusliku šampuse ja kohustusliku Skype kne koju ja oligi magamaminek. Isegi säraküünlad jäid põletamata. Ragnar jäi juba niigi kell 7 õhtul magama, niiet pidin ta ikka kell 11 üles äratama, et aastavahetust vastu võtta.

Töö poolest on meil hetkel natuke rahulikum. Detsember oli väga kiire ja tegime väga-väga pikki tööpäevi ja paar taolist monstrumpäeva on olnud ka jaanuaris, aga üldiselt on ikka rahulik praegu....kuniks jälle hulluks läheb.

 

Pääsud meie pea kohal

Üks päev oli meil taoline sõber shedis. Korra oli ja järgmisel hetkel oli juba surnud õnneks. Ehmatas ära küll.

Nämm nämm

Tundub, et oli head lapsed see aasta ja jõuluvana ja päkapikud saatsid mitu pakki hea importkaubaga meile.

Aega võttis, aga jaanuariks jõudis ka päkapikk lõpuks siia kaugele.

Järgmise postituseni. Kes soovib, võib meie käest meie postiaadressi küsida, et meile kirjutada ja joonistada ;)

Tagasi tööpostil

Nüüdseks oleme tagasi tööl olnud juba 3 nädalat. Aeg on lennanud kiirelt nagu ikka. Samas võiks varsti juba uus puhkus tulla. Tahaks juba uut roadtrippi.

Esimene nädal tagasi oli väga väsitav, polnud enam harjunud nii kaua püsti seisma ja taolist tööd tegema. Lisaks veel see, et nüüd algab meil tööpäev kell 5!!! Ja juba siis on väljas täiesti valge. See omakorda tähendab, et äratus on mul 3.55. minu meelest tundub see liiga varajane kellaaeg, et äragata, pole mõtet nagu magama minnagi. Nüüd aga oleme tagasi oma tippvormis. Esimesel nädal olid väga pikad päevad, 12- 13 tundi tuli ikka ära peaaegu iga päev. Tüüpiliselt on meil tagasi igasugused tööseisakud- küll pole hommikuks loomade kaalud meile läbi tulnud, või ei saa pileteid trükkida ja on vaja office inimesi oodata, kes muidugi tulevad tööle meist tund aega hiljem. Küll parandati meil crushi või uuendatakse arvutiprogrammi, mille taga me kõik ootama peame. Hea asi on see, et selle tühja passimise eest saame ka palka.

vrumm-vrumm

Nii me ajasime neid elukaid 3-4 kilomeetrit.

Teine tore nähtus meil tööl on, loomade liiga agar tellimine. Inimene, kes meile loomi juurde ostab, teeb kõike omamoodi. Kui ühele reedele oli meil algselt plaanitud kuskil 800 elukat, siis boss oli rääkinud, et ei me muudame seda arvu ja et peame tegema a´la 500 looma. Suur aga oli meie üllatus, kui hommikul vaatas meile paberil vastu ikka see 800 looma ja lisaks vooris neid elukaid igast aknast ja uksest terve hommiku juurde, mis koguarvuks andis kuskil 1600 looma meile!!! Olgu öeldud, et tegelikult peaks meie nädala maht olema kõigest 3000 looma. Suutsime reedel ära teha vist kusagil 700 ja 800 looma vahele. Kuna laupäeval toimus üks suurem kunagi alakaalus olnud loomade tagasi feedlotti toomine, siis ülemus uuris, kas oleme oma vabal päeval nõus appi tulema ja siis ka natuke neid reedeseid loomi tegema. Olime nõus, sest see tähendas meile topelt palka. Laupäeval tegime umbes 300 reedest looma. Ja esmaspäeval tegime veel 700 reedest looma. Ehk siis reedest loomad suutsime lõpetada alles esmaspäeval. Halenaljakas on aga see, et teisipäevaks oli meile tellitud kõigest paarsada looma, kolmapäeval mitte ühtegi, neljapäeval taaskord paarsada ja siis järgmiseks reedeks taaskord hopsti 900!!! Kus on loogika, et loomi võiks võrdselt iga päev olla. Aga teada on, et siin mail käivad asjad teisiti.

Ilmad on meil sellised, et päikese käes on tunne, et toimub iseeneselik süttimine, vett kulub liitrite viisi ja ikka tundub sellest vähe olevat. Jumal tänatud, et meie töökoht varju all asub. Juba 2 nädalavahetust on meil siin kuumalaine, mis kujutab ette seda, et varjus on sooja "kõigest" 43 kraadi (seda juba kella 11 hommikuks!) ja päikese käes üle 55 kraadi. Taolise soojaga on meil muidugi hunnikutes kärbseid töö juures, ei hakka vist mainimagi, kui närvi nad meid ajavad.

Meie postkaardisein

Nii me siis siin hetkel elamegi. Otsime endale oma kodu ja ootame immigratsiooniametilt kirja sisuga, mida me neile saatma peaksime.  
Midagi maitsvat lõpetuseks teile siia ;)

Roadtrip

Selline see roadtrip oligi meil siis. Kokku läbisime kusagil 3000 ja 3500 km vahele. Päris suure ala sõitsime ikka läbi. ootame juba järgmist reisi.

Roadtrip vol. 2

Olime Texases 2 päeva, mille jooksul saime pesud pestud ja natuke puhatud, kui sõitsime taaskord ranniku poole. Seekord olid sihtmärgideks Byron Bay ja Lamingtoni rahvuspark. Esimesel päeval sõitsime läbi Tenterfieldi ja Lismore ja jõudsimegi Byron Baysse. Seal ööbisime 2 ööd väga toredas karavanpargis, kus sai korralikult end pesta ja süüa teha. Nende kahe päevaga jõudsime ümbrusega tutvuda ja ookeani nautida. Ostsime endale ka bodyboardi, mis on selline väike lauake, kus siis saab kõhuli lamada ja laineid püüda madalamas vees. No sellist lõbu ikka annab ostida, nagu on selle lauaga lainete peal sõitmine. Nii võiksime lainetesse jäädagi. Vesi muide on soojem kui keskmine merevesi Eestis suvel.  Lisaks nägime kuidas delfiini parv ookeanis ujus. Mina sain muidugi hakkama sellise asjaga nagu on deltaplaaniga lendamine. Lendlesin Lenoox Headi kohal sellega lausa 30 minut. See oli lihtsalt nii äge kogemus, alguses kartsin õhkutõusmist, aga tegelikult polnud seal midagi jubedat.

Tagasi maa peal

Gold Coast

Peale Byron Bay sõitsime Gold Coastile, kus taaskord veetsime aega rannas ja lihtsalt šopates. Coastilt sõitsime edasi Lamington National Parki, seda nimelt soovitas see sama paarike Wollomombi rahvuspargi telkimisplatsilt. Seal veetsime samuti 2 päeva. Ja mõlemal päeval me endale puhkust ei andnud. Ühel päeval tegime lausa 17.4 km pikkuse raja läbi, selleks kulus meil 6,5 tundi. Kuna esimene osa rajas kujunes pidevalt tõusvad joones, siis õhtuks olid jalad väga väsinud. Võime julgelt öelda, et pärast selle raja läbimist oleme me väga kogenud bushwalkerid (matkajad). Õnneks ühtegi madu me ei näinud seal rajal. Küll aga nägime teisel päeval ühe rajal redbelly blacki, kes oli üpriski häiritud sellest kui palju inimesi temast mööda vooris. Meie lasime igaks juhuks kiirelt varvast, sest tegu on siiski väga mürgise maoga.

Kaklus

Neid oleks võinud jäädagi söötma. Nii armsad olid

Tree Top Walk

Mingi juga Lamingtonis

Pärast Lamingtoni läksime Springwoodi rahvusparki, kus tegime ka kiirelt tähtsamatele asjadele ringi peale. Kuna selleks ajaks oli tabanud meid jube kuumalaine. Väljas oli vähemalt 36 kraadi, siis väga matkata me enam lihtsalt ei jaksanud. Kui jõudsime oma ööbimiskohta, siis suur oli meie üllatus, kui nägime, et see Wollomombi abielupaar on nüüdseks juba sinna jõudnud. Taaskord möödusid õhtutunnid nendega vesteldes. Andsime neile seekord kaasa Kalevi komme ja küüslauguleivakesi.

Natural Bridge Springwoodis

Byron Bay

Otsustasime peale Springwoodi veelkord Byron Baysse sõita, et viimast korda ookeanis supelda. Seal sain ühel rajal jalutades aga jubeda šoki osaliseks. Nimelt suutsin ma vist ühele maole peale astuda või oli see madu lihtsalt väga mu jala lähedal, kes seda enam teab. Igatahes vingerdas ta jubedalt, oli selline pruunikat värvi, ehk siis arvatavasti väga väga mürgine pruunmadu või mingi taipan. Terve rand kajas vist mu kiljatusest ja tegin suured hüpped ülesse ja kiired sammud edai. Kui rajalt välja saime kontrollisime kohe, et ega ta mind ei hammustanud, sest ta oli täiesti minu jala vastus ja kahe jala vahel. Mina olin muidugi nii šokis sellest, et nutsin ja käed värisesid, aga õnneks ta mind hammustada ei jõudnud, kuigi kui oleksin ilma maha vaatamata edasi liikunud, oleks ta seda teha jõudnud küll. JUBE!!! Sellise kogemusega saigi meie 3 nädalane roadtrip läbi.Kogu reisi ajal nägime kokku nelja madu. Üks mürgisem kui teine, kuigi üks neist oli natuke vähem ohtlikum püüton, aga madu on madu ja vastik on neid ikkagi näha.

Austraalia mandri kõige idapoolsem punkt

Byron Bay majakas

Järgmisel päeval käisime veel Lismore´is toidukraami ostmas ja sõitsimegi tagasi Texasesse, et ootama jääda uudiseid, millal tagasi tööle saaks. Kokku kuuajaline puhkus laastas natuke meie rahakotte, niiet võiks juba jälle palka saada küll.