Goondiwindi

Praeguseks oleme Liisuga taas ühes kohas ja ootame uut tööd. Olime ühes cotton farmis shortlistis (nn.eelisjärjekorras) ja õnneks siis õnn naeratas meile. Töökoht asub Goondiwindi linnast umbes 20 min sõidu kaugusel, mis tähendab siis seda, et Liisu pidi bussiga Toowoombast Goondiwindisse sõitma. Sõiduajaks oli peaaegu 3tundi ja hinnaks 40 dollarit. Bussis oli nii palju ruumi nagu sõidaks kusagil esimese klassis.

Tööd leidsime AG Workforce`ga sarnase töövahendusagentuuri kaudu. Selle agentuuri nimi on Shearpower, kus saime ka oranžid vestid, kindad ja laia äärega mütsid, et saaksime turvaliselt tööd teha. Kõik see toimus eelmise nädala esmaspäeval (24.märts). Juttude järgi oleksime juba pidanud sama päeva pärastlõunal tööle jooksma, aga juhtus see, mida te kõik kindlasti juba ka Eesti uudistes kuulnud olete. Queenslandi rannikut tabas lõpuks kaua oodatud vihm ja tormidekogumik, mis läks paari päevaga nii hulluks, et mitmes linna tekkisid suured uputused. Sadama hakkas siis emaspäeval ja kestis kuni neljapäeva õhtuni. Maapind oli aga selleks hetkeks juba nii märg, et nüüd ootame mitu päeva veel, et see taheneks (suured masinad vajuksid muidu lihtsalt soppa sisse) ja alles siis saame lõpuks tööle minna. Loodame, et siis kolmapäevast saaksime tööle hakata ja raha kulutamise asemel hoopis seda teenida. Palk on siin veidi madalam kui eelmises kohas, kuid vahe on mitteoluline, kõigest mõned sendid. Töö peaks olema siis puuvillafarmis moodulite tegemine cotton module builderite peal. Ehk siis meist mõlemast peaks saama masina operaatorid, ehk saab Ragnar isegi traktori peale. Juttude järgi on tööpäevad kuni 14 tundi pikad, eks aeg näitab, kuidas siis meil edasine elu läheb.

Terve selle aja oleme saanud elada Shearpowerile kuuluvas majas, kus elab lisaks meile veel üks eestlane Aivar. Vahepeal oli ka üks iirlastest paarike ka, aga nemad juba läksid ära, kuna reedel öeldi meile, et kui soovime, siis võime ka muud tööd otsida, kuna töölesaamisega läheb veel aega. Sel nädalal peaks veel vähemalt üks eestlane siia tulema vist. Üldse on siis majas vist kümneid ja kümneid eestlasi elanud, sest Shearpower on meie rahvuse seas popp koht. Hetkel on nende kaudu tööl üle 10 eestlase. Vähemalt saame siin elada hetkel tasuta, sest nendel päevadel, mil tööl ei käi, ei pea me ka renti maksma. Muidu on rendiks aga 20 dollarit per nägu öö kohta, ehk siis mitte kõige hullem. Meil on oma tuba nelja nariga, ühisköök, ühine wc ja vannituba, elutuba teleka ja diivaniga. Väljas on isegi nn väike jõusaali nurk :)

Telekast näeme meile kõigile teada ja tuntud sarja „Kodus ja võõrsil“. Ühel päeval nägime vist peaaegu kõige uuemat osa, aga Alf ja veel mõned tuttavad näod olid seal siiski veel olemas. Teisel päeval näeme aga vanu osi, mis on 1992. aastast. Natuke harjumatu on aga seda sarja vaadata ilma eestikeelse pealelugemiseta. Pole kunagi ju nende tegelaste enda häält kuulnud. Muide, kuna mul vanaisa Barryst pilti ei õnnestunud teha, siis võite teda ette kujutada Alfina, sest sarnasus on meie meelest väga suur.

Goondiwindi ostutänav

Goondiwindi linnake on üleüldse väga populaarne linn eestlaste seas. Vaikselt võiks selle juba eestlaste linnaks ristida. Kui linna peal jalutada või poes käia, siis on väga suur tõenäosus, et kohtume ka eestlastega. Esimesel päeval, kui Liisule töösaapaid otsisime, siis jalatsite poes oli lisaks meile veel 3 eestlast. Kui Eestis ei hakka just suvalise eestlasega poes juttu ajama,s iis siin on vastupidi. Nii kui kusagil eesti keelt kuuldakse, hakatakse juttu ajama nii nagu oleksime juba aastaid sõbrad. Goondiwindi on muidu väga väike linnake, kus on natuke üle 5000 elaniku (kõik teavad kõiki, seega kõik eestlased teavad kõiki eestlasi, kes siin on) ja 1 põhiline ostutänav ehk siis tegelikult pole siin väga kohti, kus jalutada ja üldse midagi teha. Siin linnas on ka Kristjan, kellega kohtusime Riia lennujaamas ja kes on meile väga palju kasulikku infot jaganud ja kellega oleme väga palju aega koos veetnud ja väljas käinud. Tema elukohas on ka 2 väikest kassipoega, keda siis aeg-ajalt silitamas käime. Tegelikult on väga hea, et siin on palju inimesi, kellega niisama kokku saada, sest ilma tööta me lihtsalt mandume siin. Nii igav on niisama passida, elurütm on ka jälle vale (ärkame nii hilja ja magama ka hilja, kuigi peaks nagu vastupidi olema).

Väike osa Goondiwindi eestlastest.

Karvapallid

Nendel päevadel, kui vihma sadas, oli tunne, et oleme tagasi Eestis ja käes on augusti lõpp, kus on jahe, niiske, vastik ja rõske. Naljakas on see, et kui tsipa üle kuu aja Brisbane maandusime, siis oli tahtmine pikad teksad ja paksud pusad ära visata, sest arvasime, et meil pole neid enam vaja, kuna nii soe on. Aga tõsi on see, et selle ajaga oleme siinse kliimaga juba niivõrd ära harjunud, et kui väljas on 20ºC, siis meie juba lõdiseme. Teie seal Eestis muidugi naerate vist selle üle, et sellise temperatuuriga külm võiks olla, aga siin tegelikult ongi nii. Liisu pidi lausa poodi minema, et endale mõnusad soojad dressipüksid osta, millega kodus hea lebotada oleks, sest lühikeste pükstega on liiga külm olla.

Õhtuti on väljas sama lõhn, mis Eestis suvel, niiet täitsa kodune on siin. Kodusust suurendab ka see, et nii kui päike loojub, tulevad välja vastikud väikesed sääsed, kes hammustavad päris valusalt. Lisaks veel palju palju kärbseid, kes on siin palju tüütumad, kui kodumaal.

Loodetavasti saame varsti kirjutada oma tööst täpsemalt, sest muidu pole meil siia midagi kirjutada.

Ragnari elust-olust

Vatt!!!

Üsnagi palju on vett merre voolanud ja mida ei ole tulnud, on blogipostitust. Ega ausalt öeldes midagi erilist siin juhtunud ei olegi. Kolm nädalat sai siis töötatud Boonal Irrigation`is, kus sai lähemalt kokku puututud puuvilla kasvatamise iseärasustega, või noh, pigem tuima füüsilise farmitööga. Palk oli tunnist hea- 20 dollarit. Ainus, mis mind seal häiris, oli töötundide arv. Ainult ühel nädalal sain töötada üle 40 tunni, teised olid kõik tsipa üle 30 tunni. Peavari oli vähemalt tasuta.

Esimesel nädalal korjasime koos töökaaslase Jack`iga kokku niisutustorusid. Töö oli lihtne ja midagi rasket ei olnud. Oli vaja lihtsalt kummardada torule järgi, see üles tõsta ja „juudi“ kasti asetada. „Juut“ (tegelik nimi on UTE) on siin kastiauto nagu pildilt näha võib. Hiljem tuli need torud kuuri juurde hunnikusse laduda.

Torusid korjamas

Juut ehk UTE

Teisel nädalal põhimõtteliselt tassisime ise kasvama hakanud puuvillataimi üles. See siis selleks, et need ei kannaks parasiite ja haigusi edasi järgmisesse aastasse. Põhimõte oli järgmine: sõida juudiga ringi ja leia vales kohas kasvav taim. Seejärel astu autost välja ja võta puuvillataimel kratist kinni ja sikuta maast välja. Iseenesest oli see üsna lihtne töö, kui need taimed nii tugevalt vastu poleks punninud. Mõni oli nii põikpäine, et ei mõelnudki maa seest oma juurikaid välja võtta. Sellele oli ka abinõu, kiskuda kõik lehed taime varre küljest lahti ja nii see sinna juurikad maas alasti seisma jäigi.

Kolmandal nädalal oli veidi lõbusam. Sai siis traktoreid, binne ja laadurit puhastada, hooldada jne. Et siis puuvilla koristamise ajaks kõik valmis oleks. Sai ka näha, kuidas 3 kombaini üle põllu vurasid ja kollaseid puuvillapalle endast maha jätsid. Neid palle pidime hiljem kokku korjama ja põllu serva ritta laduma. See oli päris lihtne tegevus. Farmi juhtfiguur näitas pallide korjamise protseduuri ette ja ütles ka kiirused. Me siis rõõmsalt tegimegi nii nagu ta ütles. Hiljem tuli välja, et näe, tegime liiga aeglaselt. Oleks pidanud kiiremini tegema. Otsene boss ühel korral isegi ütles mulle, et ei tohi „flat out“ sõita. See oli minu jaoks veidi kummaline, et väikestest asjadest on närvilisust, kuid minu jaoks suured asjad nt. traktorite käigukastide töökorrasolek ja laaduri lahtised juhtmed oleksid tip top korras. Neil need asjad korda ei läinud. Seega mingil hetkel annab vähemalt ühe traktori käigukast otsad ja laaduril võib ka midagi juhtuda, kuna reaalselt kedagi ei koti, kas töökorras või mitte.  

Puuvilla korjamine

Nagu juustukerad

Suur "voolik"

Mini road tripp Crows Nest Falls rahvusparki

14. märtsil tuli Ragnar nädalavahetusel Toowoombasse. Otsustasime, et 15. märtsil läheme sõidame kuhugi ja vaatame ümbrust. Otsustasime Crows Nest Falls rahvuspargi kasuks, kuna see on meist kõigest 50 km kaugusel. Võtsime Chloe ka kampa ja meie mini road trip võiski alata.

Kui kohale jõudsime, siis ei saanud alguses arugi, kuhu suunas me minema peame. Õnneks leidsime infostendi ja asusime liikuma. Loodus oli päris ilus. Parki läbib org (Great Dividing Range), mille keskel peaks voolama jõgi, lisaks sellele leiduma veel paar ilusat ujumiskohta ning ka veerohke juga. Kuna aga praegu on Queenslandis nn sajandi suurim põud, siis ei leidnud me seal orus mingeid ujumisvõimalusi, jugasid ega jõge. Seal oli ainult paar haisva veega veesilma, mis ujuma ei kutsunud. Kogu loodus oli janune vee järele. Peaks kunagi sinna uuesti minema, kui on vihmahooaeg, siis näeks kogu selle rahvuspargi ilu. Kuid isegi ilma veeta oli see siiski võimas vaatepilt. Jõe kallastel asuvad suured graniidilahmakad, millel hüppavad väikesed vallabid ( täpsem liiginimi on rock wallaby). Nägime meiegi ühte. Pilti ei jõudnud küll teha, sest väike sell liikus liiga kiiresti.

Inglanna Chloe`ga

Kujutame nüüd siia vaatele juurde kauni suure kose.

Viimaseks jalutasime Koonsi Lookout`ile (vaatepunkt), sealt avanes ilus vaade Teemandi orule (Valley of Diamonds). Seal seistes oli küll tunne, et oleme ainult ühed väiksed sipelgad suures maailmas.

Valley of Diamonds

Kui tagasi Toowoombasse jõudsime, läksime Ragnariga Linna golfiklubisse sööma. Barry soovitas seda kohta, kuna ta käib seal kogu aeg golfi mängimas. Teenindus andis aga meie meelest küll soovida. Me pidime alguses 15- 20 minutit lihtsalt kassa taga seisma, et meid teenindataks, kuigi teenindajad olid kogu aeg leti taga ja ajasid juttu. Ei saa aru, miks nad ei võinud meie tellimust juba võtta. Eestis oleksime me sellise teeninduse tõttu ammu juba uue koha otsinud, kuid kuna nüüd olid kõhud tühjad, siis ootasime siiski oma aja ära ja saime maitsva krõbeda kattega lihatüki kartuliga. Võisime ise siis nii palju salateid ja juurvilju taldrikule laduda, kui hing ihaldas. Premeerisime end siis siidri ja õllega ka. Magustoidu võtsime ühest jäätiseputkast, kui kodu poole jalutasime. Seal oli igatahes väga tore teenindus, mis kutsub teinekordki tagasi.

Pühapäeval tutvusime Toowoomba linna jaapani aiaga. See peaks olema lausa Austraalia suurim ja traditsioonilisemalt kujundatud jaapani aed. Ausalt öeldes meeldib mulle Kadrioru pargi jaapani aed rohkem. Muidugi tehislikult tekitatud väike kärestik oli seal aias ilus. Võib-olla olid mu ootused lihtsalt liiga suured lihtsalt.

Natuke tööjuttu kah siis siia lõppu. Selle nädala alguses (esmaspäev, teisipäev, kolmapäev) olin töötu. Iga päev ootasin Barrylt sõnumit, et järgmine päev saaksin tööle minna. Nendel kolmel päeval saatsin igale poole taaskord CVsid, helistasin kümnetesse kohtadesse ja igalt poolt oli sama vastus nagu alati: hetkel meil tööd pakkuda ei ole. Kui läks hästi, siis võeti mu kontaktid. No hea seegi. Otsisin nii endale tööd Toowoombasse, kui ka mulle ja Ragnarile mõlemale, et saaksime koos tööd teha. Mida päev edasi, seda rohkem masendusse vist sattusin, sest ilma tööta oli lihtsalt nii igav kodus passida. Päev nägi välja nii, et hommikul kell 8 ajasin end püsti, siis hommikusöök, siis kuskil 3-4 tundi arvuti taga meeleheitlikult töökuulutusi läbi lapates ja meie kuulutuse uundamist Gumtrees. Kui Chloe lõpuks lõunaajal töölt koju jõudis, siis hakkas peale meie traditsiooniline CSI maraton ja filmide vaatamine. Lõpuks tuli ka Barry koju, kes tavaliselt hakkas naerma, sest me olime Chloega ikka veel samas asendis diivanil, kui tema taas tööle läks peale lõunat. Ja lõpuks oligi aeg magama minna, et kogu see trall jälle peale hakkaks. Väljas oli ka liiga palav, et jalutama minna.

Üllataval kombel võttis meiega läbi Gumtree ühendust lausa 3-4 inimest, kes pakkusid tööd, aga ükski pakkumine polnud piisavalt hea. Kas oli palk alla igasugust arvestust, palka üldse polnud, (küll aga tasuta öömaja ja toit) või asus see lihtsast ei tea kus. Lõpuks neljapäeva hommikul helistas Barry mulle, et saan jälle tööd teha, sest see maalrimees, kes tegi serveriruumi, hakkas tegutsema uue ruumi kallal ja oli mulle ka nõus natuke tööd jätma. Hakkasin siis usinalt ukselt, uksepiitadelt, aknaraamidelt ja mingilt ääriselt ühe ainega värvi maha võtma. Kui olin selle ainega töödeldava pinna kokku määrinud pidin ootama umbes 20 min ja selle aja peale oli see värv hakanud mullitama. Polnud varem sellist asja näinudki. Igatahes pidin siis selle maha kraapima sealt. Musklid igatahes kasvavad. Küsisin firmabossilt ka, et kui tahan kauem olla kui 5 tundi, kas nad siis ikka paksavad mulle kõikide tundide eest. Ta vähemalt lubas seda, niiet tegingi neljapäeval, reedel ja laupäeval pikad päevad. Kui muidu teen nädalas 25 tundi, siis nüüd tegin 3 päevaga 21 tundi. Tegin kaotatud päevad tasa seega.

Maalrimees igatahes kiitis minu tööd, mis seal koosolekuruumis tegin. Ütles, et võiksin taolise töö eest isegi 23-24 dollarit tunnis küsida. Esimese maalritöö kohta olevat ma teinud paremat tööd, kui mingi tüdruk, kes olevat töötanud juba mitu aastat sellel ametikohal. Niiet, kui farmitöö ära tüütab, hakkan professionaalseks maalriks.

Ragnar ka ikka oma vana ametikoha peal. Kitkub puuvilla taimi ja vahel saab isegi kopajuhti mängida. Nii meie päevad siis Austraaliamaal siis mööduvadki. Tööd tehes ja pidevalt uut tööd otsides.

Tööjuttu

Oleme juba tööinimesed olnud üle nädala. Mina olen hetkeks oma värvimised lõpetanud ja nüüd siis üritan aknaklaase värvist puhtaks saada. Kuna aga klaasid on krobelised, siis see puhastamine on paras tüütus. Näpud on juba krampis, aga täna õnneks lõpetasin ka sellega. Natuke pisikesi värviparandamisi tuleb siin-seal veel teha. Homme poleerin uksi, olen nagu filmis "Karate Kid": wax on, wax off. Kui aga see ka tehtud, siis ei teagi, mida veel teha saan, sest seda serveriruumi hakkas täna pahteldama üks professionaalne maaler. Mingismõttes on see hea, sest pahteldanud pole ma kunagi ja ei oleks seda vist eriti osanud. Loodan aga, et see maaler ei hakka värvima, sest sellisel juhul jääb mul tööd vähemaks. Algselt pidin ju mina seda tegema. 

Edasised tööplaanid on veel natuke lahtised. Üks inimene AG Workforce`st sai mulle ja Ragnarile ehk juba uue töö ühes cotton farmis, aga samas võib kõik tööga seonduv siin väga kiirelt muutuda. Tööle peaks siis loodetavasti saama 1,5 nädala pärast. Simon AG`st siis peab veel üle helistama sinna ja asju kinnitama pidevalt. Kuna aga see algab alles 1,5 nädala pärast, siis ongi küsimus, et mida mina siis nii kaua teen. Loodan väga, et saan veel seal kontoris askeldada. Ragnaril jätkub ka vist tööd natuke kauemaks, kui algselt plaanitud, aga selleks ajaks peaks ta vabaks vist saama. Kuigi võib-olla saaks ta seal isegi veelgi pikemalt olla. Aga kuna me tahame ühes kohas töötada, siis oleks see uus töö väga vajalik.

Ragnar ostis 29 dollari eest telefoni, mis toetab seda leviala ka, niiet enam ta leviaugus pole ja saame ikka rääkida ka omavahel. Tal läheb tööl ka muidu hästi. Eelmine nädal korjas ta igapäev põllult niisutustorusid. Päevade pikkused varieerusid, mõnikord oli 9 tundi päevas, samas teisel päeval sai tööd teha ainult 3 tundi. Selle nädala esmaspäeval olid nad ühest teisest farmist eskortinud ühte traktorit. Kokku eskortisid nad seda 9 tundi. Ja lihtsalt autojuhtimise eest teenis ta selle ajaga 180 dollarit. Päris hästi ju! Ülejäänud päevad on ta see nädal põlluvahelt ja kraavidest välja kitkunud iseseemendunud puuvilla taimi. Välja peab need tõmbama seepärast, et nad võivad haigusi levitada.

Selline huvitav elu meil siis ongi siin hetkel :D

Tabletop Mountain - mägironimise baaskursus

Eelmisel nädalavahetusel olin tubli ja töökas eestlane, kes läheb ka laupäeval tööle, kuigi selleks erilist põhjust polnud, kuid kuna firma boss tuli ka laupäeval sinna koristama, siis pakkus välja, et kui viitsin, siis võin ka tööle tulla. Vähemalt saan selle eest ka ikka raha. Värvisin siis taaskord uksi, aknaid ja nende raame. 5 tundi ja 100 dollarit olemas.

Pühapäeval otsustasime inglannast majanaabri Chloe`ga mägironijateks hakata ja vallutasime Tabletop Mountain`i. Sinna otsa ronimine on kohalike seas väga populaarne. Barry sõidutas meid enne oma pühapäevast golfimängu (siin on golf väga populaarne kohalike seas) mäe jalamile ja nii me siis ronima hakkasimegi. Ma küll lugesin enne netis, et mis meid ees peaks ootama, aga ausalt öeldes seda me küll ei oodanud, mida me autost välja astudes nägime.

Tabletop Mountain asub Toowoombast umbes 4 km kaugusel ja seda on näha ka Picnic Point vaateplatvormilt. Isegi minu selle sisulise blogipostituse all on sellest mäest pilt. Kunagi oli see mägi hoopis vulkaan, kuid pursanud pole see enam 20 miljonit aastat. Kõrgust on tal üle 700 m. Tipus on mägi lame nagu laud, mistõttu on seal väga mõnus ringi jalutada. Haljastust seal eriti pole, natuke pikem rohi ja mõned põõsad.

Kohe alguses pidime hakkama mägironijateks, kuna ees olid suured kivid, mida pidime ületama. Kui meie arvasime, et see teerada kulgeb ümber mäe, siis tegelikult oli see üpiski otsejoones mäkke ronimine. Nõlv oli päris suure kalde all ka, kohati tundus see olevat peaaegu 40° kraadi, aga ilmselt võin ka eksida. Igatahes oli vaja päris palju pause teha, sest pulss oli laes. Alguses oli ilm pilves, aga pärast tuli ikka päike välja, mis tegi kogu selle matka ka tunduvalt raskemaks. Lisaks oli kogu maapind kaetud lahtiste kividega, mistõttu pidi ettevaatlikult ronima, et kogemata ei libastuks, sest alla ei oleks tahtnud sealt kukkuda. Muide ühtegi astet või käsipuud vms turvalisust tagavat asja seal polnud.

Teekonna alguses oli päris järsk tõus, kuid seejärel pidime hoopis alla ronima. Laskumisele järgnes aga veelgi raskem tõus, kus tõesti pidimegi kohati mägironija oskusi näitama, et peaaegu 70° kraadisest nõlvast ülesronida. Kui aga lõpuks tippu jõudsime, siis tundsime, et olime millegi suurega hakkama saanud ja vaated olid ka loomulikult päris muljet avaldavad. Juba ronimise käigus plõksisime pilte teha, tippu jõudes tegime neid veelgi rohkem. Tegime tipus siis ühe tiiru ära ja hakkasimegi taaskord alla ronima. Alla ronimine oli tegelikult üllatuslikult lihtsam, kuigi pidime siiski ettevaatlikumalt alla ronima, et ei libastuks. Alla tagasi jõudes olid jalad ikka väsinud ja kanged. Kokku kulus meil tippu ronimiseks ja tagasi alla tulemiseks kuskil 1,5 tundi. Selle ajaga läbisime umbes 2,8 km.

Otsustasime, et kui meist sõidab mööda mingi Austraalia pere, siis üritame nende auto peale saada, et tagasi linna sõita, sest ees ootev tõus oli liiga õudne. Kahjuks aga läks nii, et ühtegi autot meist ei möödunud. Esimene möödus alles siis, kui olimegi Toowoombasse jõudnud, mis asub mäetipus. Tõus linna oli väga kurnav. Iga paarisaja meetri tagant pidime pause tegema, et puhata ja vett juua. Lisaks pidime sealt linna servast veel jala edasi kõmpima, et koju jõuda. Kokku läbisime üle 8 km 3,5 tunni jooksul.

Koju jõudes tundsin mina, et energiat nagu veel oleks ja otsustasin jala veel poodi minna, et oma nädalaostud sooritada. Poodi ja tagasi lisandus mu päevasele kilometraažile veel 4,5 kilomeetrit. Tagasiteel koju ei suutnud ma muidugi end ära kiruda, sest toidust raske seljakott seljas ja veel üks kilekotitäis asju näpus, olid ikka üpris väsitavad, arvestades eelnevaid päevaseid seiklusi. Koju jõudes oli värskendav dušš nagu elupäästja.

Olime Chloega aga väga õnnelikud, et selle seikluse ette võtsime, sest see olis eda väärt. Tähistamiseks tegime ahjukartulied küüslaugu ja sibulaga, keetsime juurvilju ja praadisime liha ja tegime säästu küüslaugusaiu. Kõht sai head paremat täis ja uni oli ka väga mõnus sel õhtul.

Korralik kõhutäis

Esimene palk!

Nüüdseks oleme siis juba 2 nädalat Austraalias olnud. Mida me selle 2 nädalaga siis teha oleme jõudnud juba? Tatsasime Brisbane`s ringi, ostsime auto, nägime koaalasid, saime töö ja nüüd saime (vähemalt Liisu sai, Ragnar peaks nädal aega hiljem saama) ka juba oma ESIMESE PALGA!!! 4 päevaga olen töötanud kõigest 20 tundi ja ütleme nii, et võin summaga rahule jääda.

Ragnar käib iga päev cottoni farmis ja koristab põllult niisutuse jaoks olevaid plastiktorusid. Ja nii iga päev, kuskil 6 tundi päevas. Mõni päev tuleb rohkem tunde, mõni päev vähem. Päevad olevat lühikesed seepärast, et muidu oleksid nad juba kogu töö ära teinud ja rohkem poleks midagi teha. Ehk saab järgmine nädal rohkem tunde kirja. Ta olevat ka juba esimest madu näinud, redbelly siis nimeks. Pildi lisame sellest siia kunagi hiljem. Kängurud pidavat ka tal seal vabalt ringi hüppama. Ja sellest tingituna on teeääred ka nende laipu täis. Isegi teel Brisbane`st Toowoomba`sse nägime teel 2 laipa. Aga mis teha, kui neid siin nii palju on. Kui Eestis on sildid, et järgmised 5 km võivad põdrad teele joosta, siis siin on samad sildi, aga põtrade asemel on kängurud ja vahel isegi koaalad.

Näiteid minu tööpõllust.

Minulgi on täis tiksunud juba 4 tööpäeva. Tööpäev algab kell 8, ja kestab siis 5 tundi. Päeva teenistuseks on mul 100 dollarit. Tunde on ikka vähe, aga hetkel olen rõõmus ka nende üle. Kui tahan, siis võin ka pikemad päevad teha, aga selle võrra kahjuks päevapalk ei tõuse. Esimesed päevad seda ei teadnud, aga nüüd olen targem. Kui kell saab 13.00, siis kukub mul pintsel käest ja aeg on asjad kokku korjata, kõik ära koristada ja kodu poole jalutada. Mulle anti üle värvida WC, nn „nõupidamiseruum“ ja köök. Põhimõtteliselt peaksin järgmine nädal ka serveriruumi kallale minema. Põhjus, miks ma alguses rohkem tunde tegin, oli selles, et nad ütlesid mulle, et 4 päeva pärast tuleb põrandapaigaldaja ja asi peab valmis olema. Kuna aga tegelikult on mul palju teha, siis 5 tunniga päevas ma seda õigeks ajaks valmis poleks saanud. Nüüd aga ilmselt said nad ka ise sellest aru ja lükkasid põranda paigaldamise järgmisesse nädalasse. No tore küll, oleksid võinud siis kohe kainelt mõelda, ja selle natuke kaugemasse tulevikku lükata.

Nüüdseks on mul ka kõik lihased uue olukorraga harjunud. Musklid muudkui kasvavad värvipintsli ja -rulli liigutamisest. Aga peab mainima, et mulle täitsa meeldib see maalri töö. 5 tundi möödub väga kiirelt. Tavaliselt tundub möödas olevat ainult 2 tundi. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mis tegelased seda seina enne värvisid, sest nii halba tööd ikka ei tohiks teha. Kõik seinad olid laigulised, sest värv oli nii ebaühtlaselt peale kantud. Ääred polnud sirged. Vaatepilt oli kohutav. Nüüdseks olen suutnud olukorra enda arust kontrolli alla saada. Päris hästi on välja kukkunud esimese maalritöö kohta. Kodus olin ehk heal juhul ainult aknaraame värvinud.

Kui teised töötajad tulevad vaatama, mis ma teen, siis ikka üldsiselt kiidetakse. Üks isegi ütles, et ta ei taha, et ma mingi muu töö saaksin, sest siis pean nende juurest ära minema :D Inimesed on väga toredad seal, uurivad Eesti kohta ja kogu aeg küsivad, kuidas mul läheb. Lõpuks hakkab isegi natuke tüütama, et nad seda kogu aeg küsivad, sest mu vastus on ju kogu aeg üks ja sama. Töötajad on seal nagu müügimehed, kes üritavad siis tööotsijatele tööd leida ja neid siis farmeritele nn maha müüa. Ja kogu aeg kuulen, et otsitakse tööd, kas eestlasest tüdrukutele, poistele või paarikestele. Ja kõik töötajad ütlevad kui ühest suust, et eestlased on ühed töökamad inimesed, kes nende kaudu tööd on saanud ja kõik farmerid on meiega rahul. Ja peab mainima, et seda juttu on hea kuulda, tore on teada, et me oleme hinnatud töötajad siin. Kuna aga tööd on hetkel vähe, siis üks töötaja Dugald ikka kurdab, et tahaks rohkem eestlastele tööd anda, aga hetkel pole lihtsalt, mida anda.

Minu tagasihoidlik tuba, rohkem mööblit mul toas pole :)

Oma koduga olen ka harjunud. Igal pool maja ümber on kümneid ja kümneid väikeseid sisalikke. Kui uksest välja astuda, siis kuuled, kuidas kõik nad sahistades lehtede vahele jooksevad. Maja peal elab meil opossumi paarike, kelle tegutsemist saab kuulda õhtul ja öösel, kui nad pööningul ja õues akna taga ringi kolistavad. Kellelgi naabritest on kukk ja kanad. Ja hommikuti võib kuulda väga kisendava häälega lindu. Naljakas on see, et kui Eestis ärkasin kuskil kell 8 ja magama läksin heal juhul pool 12. Siis siin ärkan ma natuke enne kella 7, aga juba kell 21 on unine olla ja aeg magama minna.

Toowoomba kodu

Tagaaed.
Aiad näevad üldiselt siin väga jubedad välja.
Keegi ei viitsi neid hooldada.

Vanaisa Barry on ikka nii naljakas, teeb kogu aeg nalja. Ja ta käitub täpselt nii nagu oleks meie vanaisa. Kui Ragnar siin veel oli, siis andis talle töötamise jaoks paar särki, sest me uurisime, millised need olema peavad. Ja seletamise asemel andis ta hoopis need talle. Hommikul läheme temaga koos tööle. Kui vaja, siis võib ta meid kodust ka kesklinna viia, kui on tahtmist linna peal jalutada. Kogu aeg küsib, kas tahame teed (olen tänu sellele hakanud piimaga teed jooma isegi) või võileiba vms. Õhtuti vaatame temaga telekast jalgpalli, filme või muusikavideot. Ta on kunagi olnud ikka väga jõukal järjel, vahendanud erinevaid sportlasi erinevate klubide vahel jne. Reisinud ja näinud väga palju, niiet juttudest tal juba puudust ei tule. Eelkõige jutustab ta praegu oma eksnaistest, sest just hiljuti läks ta kolmas naine ta juurest ära. Üritan oma harju keskmise inglise keelega siis midagi ikka temaga rääkida, ehk hakkab varsti keeletunnetus ka tagasi tulema.

Keelega on üldse nii, et üldiselt saan ikka inimesest aru. Mõtlen arusaamise all just aksendist arusaamist. Kuigi neil on ikka väga palju omaväljendeid ja siis jään tihti tuima näoga neile otsa vaatama ja küsin üle, mis nad just ütlesid. „No worries“ ja „mate“ on endiselt teemas.

Kodutänav

Meil on TÖÖ!

Viimased hetked suures linnas.

27. veebruar kujunes meil huvitavaks. Hakkasime hommikul järjekordselt igale poole helistama ja avaldusi täitma. Saatsime avalduse ka sellisesse töövahendusfimasse nagu AG Workforce. Ragnar helistas ka sinna ja kohe vastati talle, et meile helistatakse tagasi. Valmistasime end siis ette, et see kõne tuleb alles heal juhul paari päeva pärast. Läks mööda ehk 1 tund, kui meile juba helistati ja 2 nädalaks tööd pakuti. Töö nimetuseks oli „General farm hand“, mis tähendab, et teha tuleb kõike, mida hetkel vaja teha on. Loodetavasti saaks Ragnar seal ka traktoriga sõita. Kahjuks oli seal aga üks konks. Tööd oleks saanud ainult Ragnar ja asukohaks oleks tal saanud Boggabilla. See asub aga Brisbanest umbes 360 km kaugusel. See tähendaks aga seda, et ma oleks pidanud üksi suurde linna jääma. Kaalusime võimalust, et ehk ma saan kusagil Boggabilla lähedal näiteks Goondiwindi linnas tööd, aga lõpuks otsustasime, et ei hakka seda tööd siiski vastu võtma, kuigi see oleks olnud väga hea võimalus head palka saada ja jalg ukse vahele saada. Juhtus aga nii, et mitu tundi pärast seda, kui Ragnar andis neile teada, et ta ei tule, helistati meile sealt uuesti ja küsiti, kas mina saaksin maalritööga hakkama. Ragnar arvas, et saan küll ja sellega oli asi otsustatud. Kuigi minu ja Ragnari töökohad asuvad üksteisest 233 km kaugusel võtsime need siiski vastu, sest mõtlesime, et kui me veelkord keeldume, siis see firma hakkab ka mõtlema, et meile pole mõtet tööd pakkuda, sest me ei võta neid vastu, eriti kui nad meile niimoodi vastu tulevad. Igatahes anti meile teada, et peame juba järgmisel päeval Toowoomba linnas olema kella 12ks. Natuke ootamatult tuli see kõik, aga nii need asjad siin Austraaliamaal lähevadki. Pikki plaane ei saa teha ja kunagi ei tea, kus sa homme oled.

 

Neljapäeva õhtul käisime veel kiiruga Brisbane linna tehisrannas ja jalutasime kesklinnas ringi. Hostelisse jõudes pidime kiirelt oma kodinad kokku pakkima, et hommikul kuskil kella 10st minema sõita linnast. Toowoomba asub Brisbanest kuskil 127 km eemal, niiet sõitsime sinna tsipa alla 2 tunni, kuna igalpool olid teetööd. Siin on ikka hämmastavad teed, Eestis selliseid kiirteid ikka pole, et 4 rida ühele poole ja 4 rida teisele poole sõidaks. Ja ka autod näevad välja siin nagu uued ja otse pesulast tulnud, sest siin ju soppa pole, et auto must oleks ja rooste ka ei hakka nii lihtsalt autot närima.

Jõudsime siis rõõmsalt kohale. Rääkisime töötajatega juttu, täitsime pabereid ja tööohutusega seotud teste. Siin on taolised testid seadusega kohustuslikud, mitte nagu Eestis, kus antakse tööriistad kätte ja kästakse tööle asuda, ilma et oleks ohutusest jms räägitud. Nagu ma aru sain, siis tegelikult minu ametikoht tekitati ainult sellepärast, et Ragnar saaks oma tööle minna ja et ma ei jääks üksi siis suurde linna. Eestis ei tuleks vist kunagi keegi sulle nii vastu. Igatahes hakkan mina siis selle sama firma kontoris remonti tegema :D Olen siis maalrimees: värvin seinu ja pahteldan :D Kui hätta jään, siis kõik lubasid mind aidata. Ja selle töö eest saan ma juba oma esimesed farmipäevad kirja, nad lihtsalt panevad paberitele kirja, et teen farmitööd, kuigi tegelikult värvin kontoriseinu. Elukohaks saab mulle selle firma töötaja kodu, kus elab veel lisaks üks 23.aastane inglise tüdruk, kes ka teeb seal firmas farmipäevi sisestades mingeid andmeid arvutisse. Seega see firma tuleb tõesti hädas inimestele vastu.

Muide eestlasi hinnatakse selles firmas kõrgelt. Nad on vahendanud juba kümneid ja kümneid eestlasi ja 98% on väga hea mulje jätnud. Nende meelest on meil väga hea tööeetika ja suhtume oma töösse tõsiselt. Seda oli ainult hea kuulda. Loodame, et nad ei pea siis meis pettuma.

Elan siis sellise tüüpilise austraallase kodus. Mul on oma tuba, selle inglise tüdrukuga jagame vannituba ja wc`d, saan kasutada kööki, telekat vaadata elutoas ja tunda end nagu kodus. Peremeheks on 67. aastane Barry, kes oleks nagu minu uus vanaisa :D Ta on hämmastavalt tore ja jutukas vanamees, kes pidevalt teeb nalja ja räägib oma elust. Ja tal on olnud ikka väga huvitav elu. Töökoht asub elukohast kuskil 20-25 minuti jalutuskäigu kaugusel ja hommikul saame tööle Barry`ga. Ragnar ööbis siin 2 ööd, vaatas üle, et mu uus elukoht on ikka tipp-topp ja pühapäeva kell 12 hakkas ta üksi siis Boggabilla poole sõitma. Igatahes jõudis ta ilusasti oma sihtkohta, niiet ei pea tema pärast muretsema. Telefonileviga on tal seal küll probleeme, aga muud asjad on korras. Eks ta hiljem kirjutab ka blogisse oma olukorrast ja tegemistest seal.

Laupäeval sõitsime mu uues kodulinnas ringi. Toowoomba on armas aedlinnake. Taolisi linnakesi pidi tegelikult Aussis üpris vähe olema. Nende jaoks on see muidugi tilluke linn, sest inimesi on siin umbes 130 000, aga no meie mõistes on see linn ju Tartust suurem. Linn asub 700 m kõrgusel Great Dividing Range platoo serval. Tänu sellele on kliima siin ka talutavam, õhtud on umbes Eesti suveõhtu sarnased. Hinnad on siin juba natuke väiksemad kui Brisbanes. Käisime ka ilusaid vaateid Picnic Point`is vaatamas. Lisaks vaadetele on seal ilus pargike, kus piknikku pidada ja jalutada. Täitsa hämmastav, millised vaated siin on, Eestis võib sellest ainult und näha.