Esimene palk!

Nüüdseks oleme siis juba 2 nädalat Austraalias olnud. Mida me selle 2 nädalaga siis teha oleme jõudnud juba? Tatsasime Brisbane`s ringi, ostsime auto, nägime koaalasid, saime töö ja nüüd saime (vähemalt Liisu sai, Ragnar peaks nädal aega hiljem saama) ka juba oma ESIMESE PALGA!!! 4 päevaga olen töötanud kõigest 20 tundi ja ütleme nii, et võin summaga rahule jääda.

Ragnar käib iga päev cottoni farmis ja koristab põllult niisutuse jaoks olevaid plastiktorusid. Ja nii iga päev, kuskil 6 tundi päevas. Mõni päev tuleb rohkem tunde, mõni päev vähem. Päevad olevat lühikesed seepärast, et muidu oleksid nad juba kogu töö ära teinud ja rohkem poleks midagi teha. Ehk saab järgmine nädal rohkem tunde kirja. Ta olevat ka juba esimest madu näinud, redbelly siis nimeks. Pildi lisame sellest siia kunagi hiljem. Kängurud pidavat ka tal seal vabalt ringi hüppama. Ja sellest tingituna on teeääred ka nende laipu täis. Isegi teel Brisbane`st Toowoomba`sse nägime teel 2 laipa. Aga mis teha, kui neid siin nii palju on. Kui Eestis on sildid, et järgmised 5 km võivad põdrad teele joosta, siis siin on samad sildi, aga põtrade asemel on kängurud ja vahel isegi koaalad.

Näiteid minu tööpõllust.

Minulgi on täis tiksunud juba 4 tööpäeva. Tööpäev algab kell 8, ja kestab siis 5 tundi. Päeva teenistuseks on mul 100 dollarit. Tunde on ikka vähe, aga hetkel olen rõõmus ka nende üle. Kui tahan, siis võin ka pikemad päevad teha, aga selle võrra kahjuks päevapalk ei tõuse. Esimesed päevad seda ei teadnud, aga nüüd olen targem. Kui kell saab 13.00, siis kukub mul pintsel käest ja aeg on asjad kokku korjata, kõik ära koristada ja kodu poole jalutada. Mulle anti üle värvida WC, nn „nõupidamiseruum“ ja köök. Põhimõtteliselt peaksin järgmine nädal ka serveriruumi kallale minema. Põhjus, miks ma alguses rohkem tunde tegin, oli selles, et nad ütlesid mulle, et 4 päeva pärast tuleb põrandapaigaldaja ja asi peab valmis olema. Kuna aga tegelikult on mul palju teha, siis 5 tunniga päevas ma seda õigeks ajaks valmis poleks saanud. Nüüd aga ilmselt said nad ka ise sellest aru ja lükkasid põranda paigaldamise järgmisesse nädalasse. No tore küll, oleksid võinud siis kohe kainelt mõelda, ja selle natuke kaugemasse tulevikku lükata.

Nüüdseks on mul ka kõik lihased uue olukorraga harjunud. Musklid muudkui kasvavad värvipintsli ja -rulli liigutamisest. Aga peab mainima, et mulle täitsa meeldib see maalri töö. 5 tundi möödub väga kiirelt. Tavaliselt tundub möödas olevat ainult 2 tundi. Ausalt öeldes ma ei kujuta ette, mis tegelased seda seina enne värvisid, sest nii halba tööd ikka ei tohiks teha. Kõik seinad olid laigulised, sest värv oli nii ebaühtlaselt peale kantud. Ääred polnud sirged. Vaatepilt oli kohutav. Nüüdseks olen suutnud olukorra enda arust kontrolli alla saada. Päris hästi on välja kukkunud esimese maalritöö kohta. Kodus olin ehk heal juhul ainult aknaraame värvinud.

Kui teised töötajad tulevad vaatama, mis ma teen, siis ikka üldsiselt kiidetakse. Üks isegi ütles, et ta ei taha, et ma mingi muu töö saaksin, sest siis pean nende juurest ära minema :D Inimesed on väga toredad seal, uurivad Eesti kohta ja kogu aeg küsivad, kuidas mul läheb. Lõpuks hakkab isegi natuke tüütama, et nad seda kogu aeg küsivad, sest mu vastus on ju kogu aeg üks ja sama. Töötajad on seal nagu müügimehed, kes üritavad siis tööotsijatele tööd leida ja neid siis farmeritele nn maha müüa. Ja kogu aeg kuulen, et otsitakse tööd, kas eestlasest tüdrukutele, poistele või paarikestele. Ja kõik töötajad ütlevad kui ühest suust, et eestlased on ühed töökamad inimesed, kes nende kaudu tööd on saanud ja kõik farmerid on meiega rahul. Ja peab mainima, et seda juttu on hea kuulda, tore on teada, et me oleme hinnatud töötajad siin. Kuna aga tööd on hetkel vähe, siis üks töötaja Dugald ikka kurdab, et tahaks rohkem eestlastele tööd anda, aga hetkel pole lihtsalt, mida anda.

Minu tagasihoidlik tuba, rohkem mööblit mul toas pole :)

Oma koduga olen ka harjunud. Igal pool maja ümber on kümneid ja kümneid väikeseid sisalikke. Kui uksest välja astuda, siis kuuled, kuidas kõik nad sahistades lehtede vahele jooksevad. Maja peal elab meil opossumi paarike, kelle tegutsemist saab kuulda õhtul ja öösel, kui nad pööningul ja õues akna taga ringi kolistavad. Kellelgi naabritest on kukk ja kanad. Ja hommikuti võib kuulda väga kisendava häälega lindu. Naljakas on see, et kui Eestis ärkasin kuskil kell 8 ja magama läksin heal juhul pool 12. Siis siin ärkan ma natuke enne kella 7, aga juba kell 21 on unine olla ja aeg magama minna.

Toowoomba kodu

Tagaaed.
Aiad näevad üldiselt siin väga jubedad välja.
Keegi ei viitsi neid hooldada.

Vanaisa Barry on ikka nii naljakas, teeb kogu aeg nalja. Ja ta käitub täpselt nii nagu oleks meie vanaisa. Kui Ragnar siin veel oli, siis andis talle töötamise jaoks paar särki, sest me uurisime, millised need olema peavad. Ja seletamise asemel andis ta hoopis need talle. Hommikul läheme temaga koos tööle. Kui vaja, siis võib ta meid kodust ka kesklinna viia, kui on tahtmist linna peal jalutada. Kogu aeg küsib, kas tahame teed (olen tänu sellele hakanud piimaga teed jooma isegi) või võileiba vms. Õhtuti vaatame temaga telekast jalgpalli, filme või muusikavideot. Ta on kunagi olnud ikka väga jõukal järjel, vahendanud erinevaid sportlasi erinevate klubide vahel jne. Reisinud ja näinud väga palju, niiet juttudest tal juba puudust ei tule. Eelkõige jutustab ta praegu oma eksnaistest, sest just hiljuti läks ta kolmas naine ta juurest ära. Üritan oma harju keskmise inglise keelega siis midagi ikka temaga rääkida, ehk hakkab varsti keeletunnetus ka tagasi tulema.

Keelega on üldse nii, et üldiselt saan ikka inimesest aru. Mõtlen arusaamise all just aksendist arusaamist. Kuigi neil on ikka väga palju omaväljendeid ja siis jään tihti tuima näoga neile otsa vaatama ja küsin üle, mis nad just ütlesid. „No worries“ ja „mate“ on endiselt teemas.

Kodutänav