Tabletop Mountain - mägironimise baaskursus

Eelmisel nädalavahetusel olin tubli ja töökas eestlane, kes läheb ka laupäeval tööle, kuigi selleks erilist põhjust polnud, kuid kuna firma boss tuli ka laupäeval sinna koristama, siis pakkus välja, et kui viitsin, siis võin ka tööle tulla. Vähemalt saan selle eest ka ikka raha. Värvisin siis taaskord uksi, aknaid ja nende raame. 5 tundi ja 100 dollarit olemas.

Pühapäeval otsustasime inglannast majanaabri Chloe`ga mägironijateks hakata ja vallutasime Tabletop Mountain`i. Sinna otsa ronimine on kohalike seas väga populaarne. Barry sõidutas meid enne oma pühapäevast golfimängu (siin on golf väga populaarne kohalike seas) mäe jalamile ja nii me siis ronima hakkasimegi. Ma küll lugesin enne netis, et mis meid ees peaks ootama, aga ausalt öeldes seda me küll ei oodanud, mida me autost välja astudes nägime.

Tabletop Mountain asub Toowoombast umbes 4 km kaugusel ja seda on näha ka Picnic Point vaateplatvormilt. Isegi minu selle sisulise blogipostituse all on sellest mäest pilt. Kunagi oli see mägi hoopis vulkaan, kuid pursanud pole see enam 20 miljonit aastat. Kõrgust on tal üle 700 m. Tipus on mägi lame nagu laud, mistõttu on seal väga mõnus ringi jalutada. Haljastust seal eriti pole, natuke pikem rohi ja mõned põõsad.

Kohe alguses pidime hakkama mägironijateks, kuna ees olid suured kivid, mida pidime ületama. Kui meie arvasime, et see teerada kulgeb ümber mäe, siis tegelikult oli see üpiski otsejoones mäkke ronimine. Nõlv oli päris suure kalde all ka, kohati tundus see olevat peaaegu 40° kraadi, aga ilmselt võin ka eksida. Igatahes oli vaja päris palju pause teha, sest pulss oli laes. Alguses oli ilm pilves, aga pärast tuli ikka päike välja, mis tegi kogu selle matka ka tunduvalt raskemaks. Lisaks oli kogu maapind kaetud lahtiste kividega, mistõttu pidi ettevaatlikult ronima, et kogemata ei libastuks, sest alla ei oleks tahtnud sealt kukkuda. Muide ühtegi astet või käsipuud vms turvalisust tagavat asja seal polnud.

Teekonna alguses oli päris järsk tõus, kuid seejärel pidime hoopis alla ronima. Laskumisele järgnes aga veelgi raskem tõus, kus tõesti pidimegi kohati mägironija oskusi näitama, et peaaegu 70° kraadisest nõlvast ülesronida. Kui aga lõpuks tippu jõudsime, siis tundsime, et olime millegi suurega hakkama saanud ja vaated olid ka loomulikult päris muljet avaldavad. Juba ronimise käigus plõksisime pilte teha, tippu jõudes tegime neid veelgi rohkem. Tegime tipus siis ühe tiiru ära ja hakkasimegi taaskord alla ronima. Alla ronimine oli tegelikult üllatuslikult lihtsam, kuigi pidime siiski ettevaatlikumalt alla ronima, et ei libastuks. Alla tagasi jõudes olid jalad ikka väsinud ja kanged. Kokku kulus meil tippu ronimiseks ja tagasi alla tulemiseks kuskil 1,5 tundi. Selle ajaga läbisime umbes 2,8 km.

Otsustasime, et kui meist sõidab mööda mingi Austraalia pere, siis üritame nende auto peale saada, et tagasi linna sõita, sest ees ootev tõus oli liiga õudne. Kahjuks aga läks nii, et ühtegi autot meist ei möödunud. Esimene möödus alles siis, kui olimegi Toowoombasse jõudnud, mis asub mäetipus. Tõus linna oli väga kurnav. Iga paarisaja meetri tagant pidime pause tegema, et puhata ja vett juua. Lisaks pidime sealt linna servast veel jala edasi kõmpima, et koju jõuda. Kokku läbisime üle 8 km 3,5 tunni jooksul.

Koju jõudes tundsin mina, et energiat nagu veel oleks ja otsustasin jala veel poodi minna, et oma nädalaostud sooritada. Poodi ja tagasi lisandus mu päevasele kilometraažile veel 4,5 kilomeetrit. Tagasiteel koju ei suutnud ma muidugi end ära kiruda, sest toidust raske seljakott seljas ja veel üks kilekotitäis asju näpus, olid ikka üpris väsitavad, arvestades eelnevaid päevaseid seiklusi. Koju jõudes oli värskendav dušš nagu elupäästja.

Olime Chloega aga väga õnnelikud, et selle seikluse ette võtsime, sest see olis eda väärt. Tähistamiseks tegime ahjukartulied küüslaugu ja sibulaga, keetsime juurvilju ja praadisime liha ja tegime säästu küüslaugusaiu. Kõht sai head paremat täis ja uni oli ka väga mõnus sel õhtul.

Korralik kõhutäis