Igapäeva eluke

Finaalmäng Tenterfieldis

Üle-eelmine nädalavahetus käisime taaskord Stanthorpis, et vaadata kohaliku footy liiga poolfinaali, kus Eli ka mängis. Mäng oli põnev ja Texase võistkond võitis. Eelmine nädalavahetus toimus Tenterfieldis finaalmäng. Saime esmakordselt siis Tenterfieldis käia. Sõit sinna oli ka muidugi omamoodi. Nimelt oli võistkonnale tellitud buss, kes siis võitslejad, nende pereliikmed ja veel nn toetajad soodsalt Tenterfieldi sõidutas. Pole ammu taolise bussiga sõitnud, see oli nagu ekskursioonibuss. Pidev jutumulin ja sagimine. Kahjuks läks aga nii, et seekord Texas kaotas ja jäi siis sel hooajal teiseks. Tagasi sõites aga meeleolu sellest küll ei langenud ja kõik olid väga lõbusad bussis, eks muidugi oli sellel oma töö ka piisavas koguses alkoholis, mida enamus bussis tarvitas.

Lõpuks on meieni jõudnud kevad, kuigi temperatuurid on juba Eesti mõistes väga suvised. Sel nädalavahetusel sai ka juba päikest võetud. Lisaks sellele tegid töökad eestlased aias tööd. Rohisime peenra puhtaks, lõikasime sidrunipuid ja panime seemneid mulda. Niisama ju ometi ei saanud kodus istuda ja puhata :)

Uus teadmine: sidrunipuul on jõhkralt suured okkad. Päris valus oli.
 Ragnar näeb välja nagu kass oleks talle kallale tulnud

Tööl on ka rahulikud ajad hetkel. Juba mitu nädalat on tööpäevad suht lühikesed ja saab varem koju. Muidugi annab see palgas ka tunda, aga ega me ei kurda.

Mõned kuud tagasi talvel. Nii me siis tööd teemegi seal tegelikult :D

Päikesetõus Whyallas.

Ausalt öeldes ei oska enam midagi kirjutada ka, sest väga midagi põnevat rääkida ei ole. Üritan igatahes ehk natuke tihedamini siia midagi kirjutada. Vaatab, mis sellest mõttest saab.

Magus pakk kodumaalt. Pool sellest on juba ära söödud nädalaga.

Lemmikloom meie aias.

Väike lõik kurvilisest Stanthorpe teest. Huvitavam on ca 42 sekundi juures.

Brisbane ja Gold Coast

Tundub, et hakkab traditsiooniks saama see, et ma teen postitusi korra kuus ja siis, kui sündmusest on juba kuu aega möödas. Kõik see jääb laiskuse taha muidugi, mis teha. Peale tööd on viimane asi, mida teha tahan, blogi kirjutamine, ja nädalavahetusel tahaks lihtsalt niisama olla.

Augusti keskel käisime Ragnari ja oma majanaabritega Brisbanes ja Gold Coastil. Reedel peale tööd sõitsime kiirelt koju, pakkisime asjad ja teekond suurde linna võiski alata. Teekonna pikkuseks umbes 300 km. Pole mingi probleem nädalavahetusel nii kaugele sõita. Kokku sõitsime nii umbes 3,5 tundi. Reede õhtuks broneerisime endale Brisbane kesklinna X-base hostelisse toad. Need toad nägid välja rohkem kui vanglakongid, aga vähemalt olime otse kesklinnas, pealegi oli hosteli all kohe üks tore pubi/ baar/ klubi moodi koht, kuhu siis suundusimegi. Ega meil ei olnud väga kauaks sinna plaan jääda, aga asjad läksid nii, et magama läksime lõpuks hoopis enne kella 3. Kohtusime paari väga huvitava inimesega seal. Ja nii hea oli korra vabaks lasta ja tantsida ja nädalavahetust nautida. Tegelikult tundsime seal olles end üsna vanana, sest enamus seal olid heal juhul 18 või 19 aastased.

Gold Coasti kõrghooned juba paistavad

Laupäeva hommikul suundusime kõige pealt kohvikusse hommikust sööma ja seejärel Brisbane kaubandusvõrguga tutvuma. Ilmaga ei veadnud meil kahjuks üldse. Terve laupäeva kallas jubedalt vihma, niiet tuli kiiruga ühest poest teise joosta, et mitte märjaks saada. Lõuna ajal suundusime juba Gold Coasti poole, kus suundusime taaskord kaubanduskeskusesse. Ütleme nii, et nii Ragnar kui ka mina (eriti siis muidugi mina) suutsime tagasi koju tulla ikka hulga rohkemate asjadega, kui nädalavahetust veetma läksime. Meie jaoks oli muide esimene kord Gold Coastile minna. 

Noored lähevad peole.

Laupäeva õhtul tahtsime minna kohaliku klubimaastikuga tutvuma. Juba takso saamine oli omaette kunst, sest küll ei saanud me liinile, siis vist läks takso valesse kohta ja veel sada häda. Ootasime siis oma hosteli ees katuse all, et mitte märjaks saada, sest ikka veel sadas meeletult. Lõpuks saabus siis meie takso ka. Seda juhtis kuskil 30-40 aastane hindu, kes palus end kutsuda Jackie Chan´iks Saime temaga väga hästi läbi, mängis meile Jacksonit. Ta viis meid äsja avatud klubi LOVE juurde. Andis veel oma isikliku telefoninumbri, et saaksime temaga tagasi ka. Tegelikult kaval lüke, nii saab tema ju rohkem raha, aga meil polnud selle vastu midagi, sest arvatavasti muidu oleksime taaskord tund aega taksot oodanud. Olime klubis heal juhul 1,5 tundi, sest saime aru, et meie koht on pigem Down Under pubis, kus veetsime aega reedel, mitte klubis. Enamus inimestest pidas seal, kas om a 21. sünnipäeva, või tüdrukute ja poissmeeste õhtut. Riietusest pole mõtet rääkidagi, sest see oli vägagi minimaalne. Aga noh saime uue kogemuse kätte.

Siia jääks kauemaks.

Pühapäeval naeratas meile õnn ja väljas siras ilus soe päike, mis tähendas seda, et me näeme Ragnariga Austraalias esimest korda randa ja ookeani. Peale hommikusööki ühes Iiri pubis, seadsime sammud kohe ranna poole. Käisime Surfer Paradise rannas Ausalt öeldes poleks keegi tahtnud sealt ära minna, sest kusagil kuklas kummitas mõte, et homme peab taaskord tööle minema. Saime varbad ka vette pistetud, natuke külm vesi oli, aga samas... oi kui mõnus tunne see oli. Ilus helesinine vesi, pikk rannaäär. Seal elaksin küll kogu aeg. Peale seda käisime 7D kinos. Kui Ahhaas on 4D, siis tekkis küsimus, et mis need uued dimensioonid on. Tegelikult oli see üpri sarnane Ahaaga, juures oli minu meelest ainult üks traat, mis oli istme all, et kui ekraanil hõljusid ämblikud, siis hakkas traat „liigutama“ ja ehmatas ära küll. Mina ja Eli kiljusime küll korra :) Lõpuks seadsime sammud kodu poole, kiirelt käisime Brisbanes toitu varumas ja pikk sõit koju võiski alata. Kokkuvõttes oli väga mõnus nädalavahetus. Ootame juba uut taolist minipuhkust, samas väga tihti ei saa sellist ette võtta, sest raha kulub nii liiga palju.