Lehmad, lehmad ja veelkord lehmad

Tänu sellele, et me lennukis Kristjaniga tutvusime, oleme nüüdseks oma seiklusega Texase väikelinna jõudnud. Kõik see algas siis, kui me Goondiwindisse kolisime. Nimelt oli meil soov tööd saada cattle stationis (veisefarmis, lihtsam on kohati kirjutada inglise keelsete väljenditega). Seda juttu rääkisime ka Kristjanile, kes seejärel helistas oma sõbrale Illimarile, kes töötab umbes sarnases kohas. Illimar ütles, et üks töökoht ongi vaba praegu ja võime kohapeale vaatama minna, kas taoline asi sobib meile. Õnneks olid sel ajal vihmased ilmad ja cottoni tööd teha ei saanud. Nii võtsimegi sõidu ette Whyalla Feedloti suunas. Tegemist on kohaga, kus cattle stationist tuuakse loomad sinna, nuumatakse neid ja peale feedloti on veised teel tapamajja. Whyalla feedlot (firma on Oakey Holding) on Austraalia suurim feedlot, kus on vähemalt 55000 veist!

Feedlotis täitsime juba hulga pabereid, siis üks ülemus sõidutas meid process shed´i: veiste vastuvõtupunkt, kus vaktsineeritakse, süstitakse hormoone, pannakse kõrvamärgid ja registreeritakse arvutisse. Kõik see eelnev oleneb tõust, kaalust, vanusest. Sellest tuleneb ka see, kui palju süüa nad saavad ja mida süüa saavad. Seal shed´is töötavad siis Illimar ja Eli, eestlastest paarike, kes seal juba üle aasta olnud. Nemad siis rääkisid sealsest elust-olust ja mis meie ülesanded seal oleks. Kandideerisime siis joogikünade puhastajateks ja neid künasid seal ikka oleks päris palju. Tundus, et see ülemus Daryle jäi meiega ka rahule ja nii jäimegi ootama, millal paberimajandus kõrgete ülemusteni jõuavad, eks laseksid meil tööle asuda.

Nii nagu Aussimaal ikka on, muutuvad asjad siin väga kiirelt. Nädal pärast feedloti külastus saimegi Eli´lt kõne, et me läheksime arsti juurde, teeksime tervisekontrolli ja juba mõne päeva pärast saame tööle asuda. See kõik toimus sel ajal, kui mee Goondiwindis vegeteerisime ja ootasime, millal cottonisse tööle saaksime. Ehk siis olime rõõmsad, et ei pea enam cottoni pärast muretsema, kuna meil oli nüüd töö 6 kuuks garanteeritud. Palk küll on küll väiksem, kui kusagil cottonis, aga kindlustunne, et ei pea kuu aja pärast jälle uut tööd otsima, kaalus asja üle. Pealegi on Texas selline koht, kus pole raha ka kulutada, ehk siis ideaalne koht, kus raha säästa. Texas asub Goondiwindist kuskil 110 km kaugusel ja elanikke on kuskil 900.

Muidugi otsustas sel samal hetkel ka meie auto katki minna, ehk pidime ühe eestlase käest autot laenata, et Texassesse sõita tervisekontrolliks. Goondiwindis ei tahtnud me tervisekontrolli minna, kuna seal oleks see maksnud 320 dollarit, kui aga Texases oleks see 190 dollarit. Tervisekontroll ise oli paras naljanumber. Pikkust mõõdeti valesti, silmade kontrollist pole üldse mõtet rääkida, sest isegi päris pime saaks sellest läbi. Igatahes oli see liiga kallis arvestades seda kvaliteeti, mida polnudki.

Õnneks saime oma auto korda, pakkisime oma asjad Goondiwindis kokku ja meie järjekordne uus seiklus võis alata. Elame hetkel Texase karavanipargis. Meil on elamiseks väike karp, kus siis on köök, magamistuba, wc ja vannituba. Suuruselt on see natuke suurem ühikatoast. Naabriteks on meil need samad eestlased Eli ja Illimar. Teine naaber on üks kohalik vanamees, kellele tuleb igapäev lehvitada ja teda tervitada, sest muidu saab ta pahaseks.

Meie karp.

Peale meie nõusoleku andmist, et me oleme nõus sinna tööle minema, lasti kaks töötajat lahti. Tegelikult vist taheti neist kahest juba ammu lahti saada ja nüüd, kus meie näol oli kohe töölised võtta, tehti see lüke ära. Sellest tulenevalt ei tööta me seal künapuhastajatena, vaid hoopis process shedis. Daryle on eestlastega väga rahul ja seetõttu me sinna nüüd sattusimegi. Eelmise nädala esmaspäeval läksime siis sinna kohale, täitsime hunniku pabereid, pidime läbi lugema 50 lk infovoldiku ja selle põhjal siis väga põhjaliku eksami-testi tegema. Kõik see võttis aega juba üle 4 tunni, mille eest me muidugi ka palka saime! Saime sealt 3 särki, fliisi ja jope, millega töötada saame. Jalanõudeks peavad olema steel cap saapad (terasest ninakõvendusega saapad).

Meie outfitid.

Kui olime riided ära vahetanud, siis pidimegi juba tööle minema. Shedi juhataja on Eli. Shedi ajatakse veised, kus on nn aedik (tab), kust omakorda aetakse nad nn kanalisse (race). Kogu see kupatus lõpeb crash´iga (põhimõtteliselt koht, kus veis masinate abil kinni surutakse, et ta ei rapsiks. Veise pea jääb crashist väljapoole kinni, et teda saaks nn töödelda. Üldiselt on väga keeruline kogu seda protsessi seletada). Ragnar hakkas siis esimese asjana veiseid sinna kanalisse ajama ja mind pandi crashi juurde veiseid süstima. Adrenaliin oli nii põhjas kui üldse olla saab, sest ma pole varem kunagi niimoodi loomadega kokku puutunud. Illimar ütles, et olin näost ikka parajalt valge ka :D Igatahes oli siis minu ülesandeks kiirelt 2 vaktsiini veisele kaela suruda, tal kõrvast kolmnurkne tükk välja lüüa (see tähistab seda, et ta on saanud hormooni), vana kõrvasilt ära lõigata ja ninna mingi pihustiga veel üks vaktsiin pihustada. Alguses vaatasin pealt, kuidas seda tehti, aga siis pidin seda ise tegema. See oli ikka väga õudne. Ilmselgelt veised ei ole õnnelikud, kui nad sinna masina vahele kinni pressitakse ja siis nende kallal tegutsema hakatakse. Nad rapsivad ikka oma peadega korralikult, röögivad meeletult, et pärast pea kumiseb ja üritavad kõigest väest sealt masina vahelt pääseda. Käed värisesid ikka korralikult. Kõige hirmsam on aga see hetk, kui kõik need asjad on tehtud ja lastakse sealt masina vahelt välja. Siis hüppavad ja rapsivad nad veel eriti (muidugi on ka mõned üksikud rahulikud isendid, aga need on üldiselt erandid). Peale crashi on siis erinevad käigud, kuhu veis vastavalt oma andmetele suunatakse, aga crashi ja käigu vahel on nii palju ruumi, et inimesed saaksid läbi ronida, ja kui inimene saab seda teha, siis need hullud lehmad saavad seda samuti teha. Ehk siis pidevalt oli hirm, et nüüd jookseb ta minupoolsest vahest läbi. Sellisel juhul pean ma kiire olema ja hüppama aediku peale. Kui mina teen vaktsiine, siis teisel pool seisev inimene kontrollib lehma hambaid ehk siis vanust. Sellest olenevalt saab ta omale hormooni ja kõrvasildi ja viimasena veel pihustatakse suhu seedimist parandavaid baktereid. Esimesel päeval tegin ma kusagil 70 veist. Ja pärast oli küll tunne, et kuhu ma ennast küll sisse olen seganud.

Esimese nädala jooksul ajasin siis ka neid lehmi sinna aedikusse, kanalisse ja lõikasin nende sabasid. See kõlab julmemalt, kui see tegelikult on. Saba otseselt ei lõika, vaid hoopis sabakarvad lõikan lühemaks, see näitab, et loom on nn töödeldud. Kolmapäeval tegin Euroopa Liitu liikuvaid veiseid. Neid on hea lihtne teha, sest EL veised on hormoonivabad, mis tähendab, et ma pean ainult 2 vaktsiini neile kaela süstima ja asi tehtnud. Üldiselt on nad ka natuke rahulikumad ja ei rapsi oma peaga eriti. Kolmapäeval tegin 225 veist ja reedel juba 505! Tegemist on üldiselt liinitööga. Vaikselt juba harjun nendega, aga hirm on ikka kergelt veel naha vahel. Loodetavasti läheb ka see mööda. Ragnar on samuti kõiki neid ülesandeid teinud, mis minagi ja üldiselt ongi nii, et päeva jooksul saavad kõik töötajad kõiki ülesandeid teha. Ütleme nii, et töö on üpris sitane ja päeva lõpuks oleme läbi imbunud sealsetest lõhnadest, aga nendega harjub. Päeva lõpus peame kogu selle tööplatsi ka kogu sitast puhtaks pesema.

Neljapäeval oli terves feedlotis veiste inventuur. Terve päeva lugesime veiseid ja neid on ikka küllalt seal lugeda. Reedel hommikul saime päris palju action´it. Esiteks ronis üks veis sealt kanalist välja ja jooksis shedis ringi, teiseks pani üks jooksu peale crashi ja jooksis välja. Õnneks mitte minupoolsest vahest, aga kolmandaks tuli ka üks veis minupoolsest vahest läbi, mis tähendas, et pidin kiirelt aia otsa hüppama. Pulss läks kiiremaks küll, aga vähemalt sain oma esimese taolise kogemuse kätte.

Kärbestest meil puudust pole.

Tööpäev algab 5.30 (äratus on juba 4.15) ja peaks kestma 8h, kus lisandub pool tundi smoko pausi ("suitsupaus") ja pool tundi lõunapausi. Üldiselt tegime aga igapäev kuskil 2 ületundi. Järgmine nädal on lihavõtted ja siis oleme reedel ka tööl, kus peaks saama 2,5 kordset tasu. Muidu on tunnipalgaks natuke rohkem kui 16 dollarit.

Eelmisel nädalal olid ka meie mõlema sünnipäevad. Eli ja Illimar suutsid meid mõlemaid üllatada piruka ja koogiga, mis maitsesid hästi. Reedel käisime kohalikus pubis õhtust söömas. Pidu pidasime laupäeval. Tegin ikka sünnipäevale kohaselt kartulisalatit,viinereid ning toorjuustukooki ja juttu jätkuski kauemaks. Nii kauaks lausa, et magama saime alles poole neljast hommikul. Kõhulihased olid juba parajalt valusad pidevast naermisest.

Eli ja Illimari üllatus Ragnarile

Uhke sünnipäevalaud.

Võin julgelt väita, et veel Eestis olles poleks ma eales arvanud, et taolisesse kohta tööle lähen, aga taoline see Austraalia juba on. Ragnar on muidugi rohkem juba harjunud, ega minulgi midagi muud üle jää, kui nende veiste moludega harjuda.