13 tunnised tööpäevad

Uued turistid saabuvad spaasse.

Järjekordne nädal on mööda läinud. Nagu ma eelmises postituses mainisin, et järgmine nädal tuleb pikk ja raske, siis nii see ka läks. Ühel päeval olime tööl 13,5 tundi ja teisel 13 tundi ja ega need ülejäänudki alla 12 tunni jäänud. Ainult esmaspäeval jõudsime koju enne kella 17t. Homme peaks tulema meil 1200 lehma! Väikeseks võrdluseks võite mõelda sellele, et kui me peame päevas protsessima 950 lehma, siis saame kodu poole sõitma hakata umbes kella 19 ajal, siis nüüd võite sellele veel kuskil 3 tundi juurde mõelda.

Korraga tuli 4 autot, kus kokku väljus 448 pealine kari, kes vajas koheselt protsessimist. 

Eelmine nädal tegi Ragnar jälle pead. Tal tuleb see aina paremini välja, mis tähendab ka seda, et Illimar ei pea terve päev pead tegema ja Ragnar saab talle nn puhkust anda. Mina hakkan ka vaikselt uusi asju õppima, et saaksin Elile puhkust anda. Eli on kogu aeg arvuti taga ja tema on see, kes ütleb, mis kategooria alla mingi lehm läheb ja mis hormooni saab ja mis aedikusse läheb. Niiet vaikselt hakkan ma lehmatõuge õppima, siis neid erinevaid kategooriaid, mis tulenevad hammaste arvust, tõust, kaalust jne, et nad ikka õigesse kohta suunaksin. Niiet olen tagasi koolis. Saab põnev olema.

Siis kui crush järjekordselt lagunema hakkas.

Nädalavahetuseks olime suhteliselt väsinud, sest kogu see väsimus aina kuhjus ja kuhjus. Laupäeval käisime Ragnariga Inverellis. Käisime šoppamas ja nädala toidukraami varumas. Üllatav on see, et Inverellis oli juba täielik sügis. Kõik puud olid nii värvilised nagu Eestis sügiseti. Inverell asub lihtsalt kõrgemal ja temperatuurid tsipa jahedamad kui Texases. Siin pole meil sügisest veel märkigi, kui see üks külmalaine välja arvata. Ülejäänud nädalavahetus möödus lihtsalt puhkamise tähe all. Nüüd peabki jälle magama minema, et homme vapralt uusi „kliente“ vastu võtta.

Ilusad värvid

Selline huvitav leid ajalehekioskist. Oli teine paksu tolmukihi all. Me ikka sättisime ta ettepoole.

Varem ei teadnudki, et Tallinnas on suvel kuni 50 kraadi ja talvel 17 kraadi sooja.
Lonely Planet aga teab kõike vist.

Oli teisel vist raske õhtu. Siit moraal: Don´t drink and jump!

Texase ja Whyalla elu

"Aasta karjapidaja" Illimar

Hämmastav, kuidas siin aeg lendab. Lausa häbi on, et pole jõudnud 5 nädala jooksul midagi siia kirjutada. Ega meil mingeid erilisi ja imetabaseid uudiseid polegi. Väga rutiinne on kõik. Nüüd algab meie tööpäev kella 6st, sest muidu on väljas liiga pime, et midagi tööl toimetada. Tööga oleme ka üpriski ära harjunud ja tuleme sellega enda aravates hästi toime. Mina, Liisu, teen enamasti offside´i (ehk siis seda süstimist ja augustamist). Ragnar üldiselt toob lehmi aedikutest meile ette ja vahel teeb ka pead ehk siis paneb neile hormoone ja uusi kõrvamärke. Tal on hakanud see ka natuke kiiremini välja tulema. Paar nädalat tagasi õpetati ka meid, kuidas seda hormooni ikkagi panema peab. Ega seal midagi keerulist tegelikult polegi, lihtsalt ühe kindla liigutuse peab selgeks saama ja nii ei saagi midagi valesti minna. Või noh peab ikka jälgima, et üleüldse õige hormooni paneme, sest see oleneb mitmest asjast. Soovitav on, et hormoone raisku ei läheks, sest üks hormoon maksab 6 dollarit. Aasta peale võib sealt nii vägagi arvestatav kahjum tulla.

Uue kliendi ootel

Taoline see crush siis ongi

Meie igapäevane töö

Ragnar oma uute sõpradega

Vahel on meil sellised kliendid

Minul on kogu tegevus küll väga rutiinseks muutunud. Kui on rahulikud lehmad, siis on see täielik liinitöö. Kui aga lehmad tulevad otse auto pealt, ehk nad ei ole saanud üleöö aedikus maha rahuneda, siis peab ikka väga ergas olema, et vajadusel lehma eest ära hüpata, kui ta otsustab valest kohast välja minna. Eelmine nädal oli üks 170 pealine kari, kes oli väga närviline. Nad muudkui vehkisid oma peadega, röökisid meeletult ja jooksid sellise kiiruse ja tugevusega crushi, et oli tunne, et crush laguneb ära. Teised töötajad ütlesid ka, et nad ei mäleta, millal nii hull kari oli. Olin väga õnnelik, kui sellest karjast viimase lehma nn. „äratöötlesime“. Sellessuhtes peab seal töötades olema väga hea stressitaluvus ja terasest närvid, sest kahjuks ei ole lehmad viisakad kliendid, kes lasevad kõike rahulikult teha.

Sõpra turgutamas, kes oli rekkalt maha tulles väga hädine. Pildil Illimar ja Eli, lisaks veel Shannon ja Jade

Hommikune kaalumine

Veiste oma õigesse aedikusse viimine.

Eelmine nädal oli meil väga pikk. Iga päev tegime korralikke ületunde. Kahel päeval olime tööl 13 tundi ja veel kahel päeval olime 12,5 tundi tööl, sest meile toodi nii palju lehmi. Pimedas tööle ja pimedas koju, täpselt nagu Eesti talviti. Ühel päeval töötlesime umbes 950 lehma. Keskmiselt oli iga päev lehmi 700 ja 850 vahel. Ja seda on päris palju. Järgmine nädal peaks midagi sarnast tulema. Talveperioodil pidigi tunduvalt rohkem loomi toodama kui näiteks suvel. Ainuke hea asi selle juures on see, et saame hea palga sellise rassimise eest. Oleme nüüd juba 5 nädalat Whyallas töötanud ja selle aja jooksul oleme saanud juba 2 korda palka. Kuna siin olid väga pikad lihavõttepühad ja veel lisaks Anzac päev, mis samuti riiklik püha, siis tuli palk päris hea. Suurel reedel õnnestus meil ka tööl olla, siis oli palk lausa 2,5 kordne. Loomulikult tegime siis ka korralikke ületunde ja nii teenisime ainult selle ühe päevaga Eesti miinimumpalga netos. Ilmselgelt võib seega palgaga rahule jääda. Teistel pühade päevadel me tööl ei olnud, aga kuna oleme permanent lepinguga tööl, siis saime isegi nendel päevadel palka, kui tööl ei käinud. See oli vägagi positiivne uudis. Siinse kuuajaga olen suutnud teenida kuskil nelja kuu Eesti palga.

Väga väike osa feedlotist

Kängurukarvad on radika küljes.

Võime Ragnariga ka nüüd kuulutada, et meile enam kängurud ei meeldi, sest suutsime suurel reedel tööle sõites auto alla ajada. Neid on siin lihtsalt metsikult palju ja nendel peamised liikumisajad ongi päikesetõusu ja -loojangu ajal, ehk täpselt siis kui meie tööle või koju sõidame. Õnneks jäi auto meil siiski sõidukorda. Parempoolne esituleklaas sai viga ja iluvõre lendas ka kildudeks, aga õnneks radiaator jäi terveks. Kapotil on ka nüüd ilusad mõlgid sees. Känguru lendas kraavi ja ausalt öeldes ei tahtnud rohkem teada ka, mis temast sai. Halb on see, et kui tahame kunagi autot maha müüa, siis saame selle eest nüüd tunduvalt vähem raha küsida kui varem. Aga eks see kunagi pidi juhtuma nii või teisiti. Kes Austraalias känguru alla pole ajanud, see pole Austraalias käinud. Ja lisaks selleleoleksime ühel õhtul metsseale otsa sõitnud, niiet siin peavad silmad tunduvalt rohkem lahti olema, kui Eestis.

Nädalavahetuseti istume me tavaliselt kodus ja puhkame väsitavast töönädalast. Üle nädala käime kas Goondiwindis või Inverellis suuremal toidumoona varumisel ja niisama natuke suuremas linnas ennast tuulutamas ja raha kulutamas. Ühel nädalavahetusel käisid Ragnar ja Illimar Brisbanes ragbi-mängu vaatamas. Oli päris huvitav olnud, kuigi midagi aru vist polnud nad saanud. Vähemalt on neil nüüd linnuke olemas, et on kohaliku spordiga tutvust teinud.

Meie uus pesa.

Suurem uudis on ehk see, et me ei ela enam karavanipargis vaid kolisime Eli ja Illimariga koos majja. Majas on 3 magamistuba, elutuba, köök ja kõik muu vajalik. Terve maja oli ilusasti möbleeritud. Enne meie sissekolimist ostis omanik veel uued kööginõud ja voodipesud, kardinad, rulood jne, et meil ikka hea siis elada oleks. Lisaks on meil suur tagaaed, kus saab nt grillida, sest isegi grilli pidi omanik meile siia tooma. Kuna elame neljakesi koos, siis tuleb nädalaüür tunduvalt odavam kui oli seal kingakarbis olles. Ja muidugi on majas ikka tunduvalt mugavam olla. Kahjuks on siinsed majad papist, et kui juba natuke külmemaks läheb, siis oleme nagu külmakambris juba.

Eelmine nädalavahetus tabaski meid suur külmalaine. Ilmad läksid ikka väga jahedaks. Väljas oli juba kartulivõtmise ja õunamahla-tegemise-ilma lõhn. Väga sügiseseks kisub siin. Me pidime majas gaasikütte taha panema ja kõik riided selga panema, et saaksime majas olla. Tööl olla oli ka väga külm, missest et mul oli seljas T-särk, pikkade varrukatega särk, töösärk, fliis ja veel paks jope. Pole siin midagi, et Austraalias on kogu aeg soe ja päike väljas. Meil siin hetkel tüüpiline Eesti oktoobri ilm. Ostsime ka oma tuppa puhuri, et nina päris jäässe ei läheks. Taoline jahedus pidigi siin talviti olema. Õnneks läks nädala keskel soojemaks ja see nädalavahetus oli juba taas üpris soe. Loodame, et see külm siis nii pea tagasi ei tule.

Sünnipäevakink jõudis ka lõpuks kohale, nüüdseks küll ainult vanale aadressile