Brisbane ja Gold Coast

Tundub, et hakkab traditsiooniks saama see, et ma teen postitusi korra kuus ja siis, kui sündmusest on juba kuu aega möödas. Kõik see jääb laiskuse taha muidugi, mis teha. Peale tööd on viimane asi, mida teha tahan, blogi kirjutamine, ja nädalavahetusel tahaks lihtsalt niisama olla.

Augusti keskel käisime Ragnari ja oma majanaabritega Brisbanes ja Gold Coastil. Reedel peale tööd sõitsime kiirelt koju, pakkisime asjad ja teekond suurde linna võiski alata. Teekonna pikkuseks umbes 300 km. Pole mingi probleem nädalavahetusel nii kaugele sõita. Kokku sõitsime nii umbes 3,5 tundi. Reede õhtuks broneerisime endale Brisbane kesklinna X-base hostelisse toad. Need toad nägid välja rohkem kui vanglakongid, aga vähemalt olime otse kesklinnas, pealegi oli hosteli all kohe üks tore pubi/ baar/ klubi moodi koht, kuhu siis suundusimegi. Ega meil ei olnud väga kauaks sinna plaan jääda, aga asjad läksid nii, et magama läksime lõpuks hoopis enne kella 3. Kohtusime paari väga huvitava inimesega seal. Ja nii hea oli korra vabaks lasta ja tantsida ja nädalavahetust nautida. Tegelikult tundsime seal olles end üsna vanana, sest enamus seal olid heal juhul 18 või 19 aastased.

Gold Coasti kõrghooned juba paistavad

Laupäeva hommikul suundusime kõige pealt kohvikusse hommikust sööma ja seejärel Brisbane kaubandusvõrguga tutvuma. Ilmaga ei veadnud meil kahjuks üldse. Terve laupäeva kallas jubedalt vihma, niiet tuli kiiruga ühest poest teise joosta, et mitte märjaks saada. Lõuna ajal suundusime juba Gold Coasti poole, kus suundusime taaskord kaubanduskeskusesse. Ütleme nii, et nii Ragnar kui ka mina (eriti siis muidugi mina) suutsime tagasi koju tulla ikka hulga rohkemate asjadega, kui nädalavahetust veetma läksime. Meie jaoks oli muide esimene kord Gold Coastile minna. 

Noored lähevad peole.

Laupäeva õhtul tahtsime minna kohaliku klubimaastikuga tutvuma. Juba takso saamine oli omaette kunst, sest küll ei saanud me liinile, siis vist läks takso valesse kohta ja veel sada häda. Ootasime siis oma hosteli ees katuse all, et mitte märjaks saada, sest ikka veel sadas meeletult. Lõpuks saabus siis meie takso ka. Seda juhtis kuskil 30-40 aastane hindu, kes palus end kutsuda Jackie Chan´iks Saime temaga väga hästi läbi, mängis meile Jacksonit. Ta viis meid äsja avatud klubi LOVE juurde. Andis veel oma isikliku telefoninumbri, et saaksime temaga tagasi ka. Tegelikult kaval lüke, nii saab tema ju rohkem raha, aga meil polnud selle vastu midagi, sest arvatavasti muidu oleksime taaskord tund aega taksot oodanud. Olime klubis heal juhul 1,5 tundi, sest saime aru, et meie koht on pigem Down Under pubis, kus veetsime aega reedel, mitte klubis. Enamus inimestest pidas seal, kas om a 21. sünnipäeva, või tüdrukute ja poissmeeste õhtut. Riietusest pole mõtet rääkidagi, sest see oli vägagi minimaalne. Aga noh saime uue kogemuse kätte.

Siia jääks kauemaks.

Pühapäeval naeratas meile õnn ja väljas siras ilus soe päike, mis tähendas seda, et me näeme Ragnariga Austraalias esimest korda randa ja ookeani. Peale hommikusööki ühes Iiri pubis, seadsime sammud kohe ranna poole. Käisime Surfer Paradise rannas Ausalt öeldes poleks keegi tahtnud sealt ära minna, sest kusagil kuklas kummitas mõte, et homme peab taaskord tööle minema. Saime varbad ka vette pistetud, natuke külm vesi oli, aga samas... oi kui mõnus tunne see oli. Ilus helesinine vesi, pikk rannaäär. Seal elaksin küll kogu aeg. Peale seda käisime 7D kinos. Kui Ahhaas on 4D, siis tekkis küsimus, et mis need uued dimensioonid on. Tegelikult oli see üpri sarnane Ahaaga, juures oli minu meelest ainult üks traat, mis oli istme all, et kui ekraanil hõljusid ämblikud, siis hakkas traat „liigutama“ ja ehmatas ära küll. Mina ja Eli kiljusime küll korra :) Lõpuks seadsime sammud kodu poole, kiirelt käisime Brisbanes toitu varumas ja pikk sõit koju võiski alata. Kokkuvõttes oli väga mõnus nädalavahetus. Ootame juba uut taolist minipuhkust, samas väga tihti ei saa sellist ette võtta, sest raha kulub nii liiga palju.