Talv tikub ligi

Poleks arvanud, et Austraalias võiks külm olla. OK, me arvasime, et pusasid ja teksaseid pole mõtet kohe ära visata, aga et siin nii külm võib olla, ei arvanud me küll. Meil nimelt on siin ju talv. Hommikul ärgates on meie magamistoas 7°C ja kuna õige talv pole veel kohale jõudnud, siis arvatavasti langeb see kraad veel mõne pügala võrra. Austraalia majad on põhimõtteliselt ju papist seintega ja ehitamise ajal mõeldakse kuumadele suvedele, kus on vaja jahutust, aga mitte külmadele talvedele, kus võiks natukenegi soojem toas olla. Hommikul tööl olles külmun iga päev kringliks. Minu tüüpiline tööpost asub veel tuulekoridoris ka ja päikest ei paista kunagi sinna. Pole ime, et mul on seljas 6 kihti riideid (T-särk, pikkade varrukatega särk, töö särk, minu pusa, töö fliis ja jope). Ja ikka on külm! Smoko ajal istun konditsioneeri all, mille temperatuur on põhja lükatud, et üles sulaksin. Soojaks pidi alles augusti lõpupoole minema siin, niiet 1,5 kuud on vaja veel külma taluda, siis saame kindlasti vastupidist rääkida, kui palav siin on. Kui Eestis harjud külmaga ära, siis siin kahjuks ei harju, sest päeval venitab ikka ehk kuskil 20°C piirimaile ära. Tuule käes on aga isegi päeval väga jahe ja tuulehooge jagub siin talvel küllaga.

Muide, me sõime Ragnariga känguru liha, õigemini hakkliha. Nimelt olime poes ja oli vaja hakkliha ja mingit muud hakkliha polnud kui känguru oma. Nii see meie korvi lendaski. Maitsel ei olnud väga vigagi. Kängurulihas on väga vähe rasva, see on puhas tailiha. Niiet selles suhtes on ta väga tervislik. Praadimisel oli natuke imelik lõhn, aga süüa oli hea. Niiet soovitame teistelgi süüa.

Jama asi Austraalias on interneti teema. Senise kogemuse põhjal saan öelda, et Eestis on ikka väga odav internet ja selle saamine endale on samuti lihtne. Mine ainult esindusse kohale, paar allkirja ja põhimõtteliselt on nett olemas. Siin on meiesugustele seljakotiränduritele ainult 1 võimalus, milleks on mobiilne nett, mis aga on üpris kallis võrreldes Eestiga. Kuus kulub vähemalt 60 dollarit ja selle eest saan kõigest 3,8G. Tahtsime siia majja püsiühendust, vaatasime netist järgi, millist paketti tahame ja siis öeldakse esindusest, et ei sellist paketti ei ole. Siis teisest kohast oleksime natuke teistsuguse paketi saanud, aga nii kui teenindajad kuulsid, et meil puudub vähemalt 2 aastane viisa, siis sinna meie internet jäigi. Nimelt on siin enamus paketid 24-kuulise lepinguga ja meile neid ei anta. Eks me jändame siis telefonidega edasi.

Vahepeal oli ju jaanipäev. Kuna meil siin kusagil lõket teha polnud ja ei teagi, kuidas siin lõkke tegemine üleüldse lubatud on, siis leppisime lihtsalt ühekordsel grillil liha kärsatamisega. Peab ütlema,et siinsed ühekordsed grillid on palju paremad kui Eestis. Pärast kui liha valmis, korjasime õue pealt puuraage ja okse, ning tegime selle grilli peale väikse lõkke. Väga mõnus oli selle ümber istuda ja jaanipäeva nautida.

           

Lõpuks lõppes ka meie remondimehe saaga, millest juba varem kirjutasin. Nimelt hakkas juba omanik ka mõtlema, et kaua võib asjaga tegeleda. Paar päeva käis omanik koos selle remondimehega tööd tegemas, aga siis pidi omanik oma koju tagasi minema ja remondimees jäi üksi. Ta pidi ühe päevaga panema seina plaadid (kuskil 1,5 m x 20 cm), ära vuukima wc ja vannitoa põranda ja teise kihi pesuruumi panema. Tubli töökas Eesti töömees teeks need poole päevaga ära, aga tema jõudis päevas ainult need vähesed plaadid seina panna. Nii laskiski omanik töömehe lahti ja Illimar tegi vuukimise ära kuskil 3 tunniga.

Tööl on meil natuke rahulikumaks läinud. Viimased 2 nädalat on meil lühikeste päevadega olnud mingi ime läbi. Koju jõudsime poole nelja ja viie vahel tavaliselt ehk siis tunde tuli ümmarguselt 8-10. Halb on see, et harjusime sellega juba ära, niiet kui mõni pikem päev tuleb, siis on jälle väss olla. Vahel kui mei olid pikad päevad, siis tulid meile juba lehmad, kes tegelikult peaksid alles järgmine aasta tulema. Nimelt on meil seal ikka pikad järjekorrad, et omanikud saaksid oma loomad meile ära tuua. Aga kui need tuuakse juba aasta aega varem, siis mis meil ikka üle jääb, kui et need ära protsessida. Vahel sattusid isegi sellised lehmad, kes üldse ei peaks meile tulema, vähemalt polnud neil nn. Visiidiaega kirja pandud.

Olen ka 2 korda nüüd arvuti taga olnud. Mõlemad korrad olid väga lühikesed, aga siiski. Kui kõrvalt vaadata, siis tundub see nii lihtne, aga tegelikkuses on asi ikka väga raske, vähemalt alguses. Ma pean oskama crushi ustega osavalt töötada, et ainult 1 loom sinna sisse jookseks ja et ta sellest poolenisti või tervenisti läbi ei jookseks. Selle murdosasekundi jooskul peaksin ma ära tundma veise tõu, ja selle arvutisse sisestama. Siis teise murdosasekundi jooksul pean ma kaalu, tõu ja hammaste arvu järgi ta õigesse kategooriasse määrama, mille pean ka siis peategijale hõikama, et ta paneks õige tagi ja hormooni kõrva ja sellest omakorda pean ma avama õige aediku värava, et loom saaks omasuguste sekka. Selle kõrvalt pean ma jõudma ta saba lõigata. Ja siis ta lahti laskma ja jälle uue eluka kinni püüdma. Hetkel on kas Daryle või Eli mul kõrval seisnud, kes aitasid tõumääramise, sabalõikamise ja väravatega mängimisega. Kuna ma hetkel teen seda nii aeglaselt, siis pole väga palju võimalusi harjutamiseks, sest siis läheksid meie tööpäevad pikemaks. Pean ootama päevi, kui on vähe loomi, siis ehk saan jälle harjutada.

Juta on nüüdseks oma kodus tagasi kahjuks. Saime temaga juba nii suureks sõbraks, et lasime ta enda aedikust lausa meie stock office murulapikesele meile seltsiks, et ta saaks natuke värsket rohtu näksida. Hakkas meiega kogu aeg mängima, kuigi meie polnud väga rahul tema mängustiiliga, sest ta ei saanud vist aru, et me temasugused pole.