KOAAAAAALAAAAA!!!!

26. veebruari hommik algas taaskord erinevatesse kohtadesse helistamisega, kuid vastus oli igalt poolt ühesugune, et kõik kohad on juba hõivatud. Helistasime ka erinevatesse cotton ginnidesse, kus küsiti kohe, et kas oleme juba avalduse teinud. Kui ütlesin, et jah, siis oli kohe vastus, et siis ei saa me midagi muud teha, kui et oodata. Järgmistele kohtadesse helistades muutsime strateegiat ja ütlesime, et ei ole saatnud avaldusi veel. Siis lubasid need inimesed, et võime avalduse ja CV otse neile saata ja siis nad vaatavad, mis teha saavad. Ehk keegi loobub oma kohast ja siis ehk tahavad meid. Loodame, et keegi lõpuks ikka helistaks meile ja teatab rõõmusõnumi, et saime tööd.

Peale kõnesid otsustasime natuke linnast välja sõita, et autot testida ja lihtsalt ikka Brisbane`i ümbrust näha. Seega täna oli see suur päev, mil Liisu sai oma suure unistuse ellu viia ja süles koaalat hoida. Käisime sellises kohas nagu Lone Pine Koala Sanctuary`s. See on Austraalia esimesi ja suurim taoline koht. Ostsime netis pileti sinna, sest nii oli odavam. Kohale jõudes oli jube jamamine, sest me ei olnud piletit välja printinud. Siis tuli välja, et millegi pärast polnud ka mu meilile pdf piletit tulnud. Kõik lõppes lõpuks sellega, et pidin neile pangaväljavõtet näitama, et ma tõesti maksin selle pileti eest. Täitsime veel mingit paberit ja saimegi väravast läbi minna.

Lisaks koaaladele nägime seal kümneid ja kümneid kängurusid, keda sai sööta ja paitada, sest nad hüppasid vabalt inimeste vahel. Veel nägime seal dingosid, tasmaania kuradeid, papagoisid, nahkahiiri, madusid, igasuguseid sisalikke, aga peamine oli ikkagi KOAALA. Neid leidus seal ikka väga palju. Kokku peaks olema seal kuskil 130 isendit. Eraldi oli väljas nn pensionär koaalad, poissmees koaalad, emad lastega, lasteaia koaalad (need, kes enam ema ei vaja, aga on veel noored) ja lihtsalt koaalad :D

Ema lapsega

Minu (Liisu) silmad läksid nii suureks, kui neid nägin ja naeratus ulatus vist küll kõrvadeni. Unistus sai ju täis. Ma oleks tahtnud neid sinna vaatama jäädagi. Nad kõik olid nii armasad lihtsalt. Peaks ühe sellise Eestisse smuugeldama. Ühe katuse all räägiti siis meile täpsemalt nende elu-olust. Kujutage nüüd ette, et 1900 aastate alguses kütiti neid armsaid loomi karusnaha pärast. Õnneks enne kusagil enne 1930. aastat keelustati see. Lisaks räägiti meile ka Austraalia madudest ja kes tahtsid said ka püütoniga koos poseerida. Aga madudega pildistamine polnud pooltki nii populaarne kui nende armsate karvakeradega. Alguses sain aru, et pileti hinna sees on ka pildistamisvõimalus, aga oh ei. Seal kus võimalik ju teenida, tuleb seda ju 100% teha. Koaalad ikka hoiavad seda äri püsti. Ja mis teha, langesin ka mina sinna lõksu, sest ütlesin ma ju Eestis, et vahetpole kui kallis see kallistamine ja pildi tegemine on, mina soovin seda nii või naa. Ma arvan, et olin seal järjekorras nagu väike laps, kes tahab jõuluvanalt kommi saada. Järjekord oli pikk, aga lõpuks jõudis kätte ka minu kord. Õpetati, kuidas ma seisma ja käsi hoidma pean. Ma ei tohtinud äkilisi liigutusi teha ja valjusti rääkida, kiljuda jne :D Siis pandigi ta mulle kaissu, ta polnud ei raske ega kerge, selline vahepealne. Oma küüsi ta mulle sisse ei surunud ja karv on tal selline lamba sarnane. Töötaja söötis talle siis eukalüpti lehti samal ajal, nii juhendati ta kaamera poole vaatama. Pärast paitasin teda veel selja peale (pead paitamist ei pidanud nad sallima!). Ragnar sai ka korra hiljem ta selga sügada. Ma hea meelega töötaks ise seal kasvõi vabatahtlikuna ja ulataksin külastajatele koaalasid sülle.

Natuke aega jalutasime siis pärast veel kängurude vahel, kratsisime nende selga ja kõrvatagust. Aga nad ei olnud ju nii erilised enam. Neid ju Tallinna loomaaias või lausa Muhu saarelgi piisavalt nähtud. Samas nii, et me ise saaksime nende vahel jalutada, pole varem juhust olnud.

Ta käib kindlasti iga päev jõusaalis.

Ega ma sealt lahkuda ei olekski tahtnud, aga kõhud olid meil juba nii tühjad, et tahtsime linna poole tagasi sõitma hakata. Seal samas lähedal oli Mt. Coot-tha. Mägi, mis on 287 m kõrge ja millel on vapustavad vaatepunktid Brisbane linnale. Sealt mäeotsast nägime isegi ookeani ära. Enne ei ole aru saanudki, kui suur see linn ikka on aga eks need 2 miljonit elanikku peab ju kuhugi ära mahtuma. Tahaks sinna ükskord ka pimedas minna ja siis seda tuledemängu vaadata. Mul ju nõrkus linnatulede vastu.

Autosõidust nii palju, et tema pidas meil vapralt vastu. Benssu küll rüüpab natuke palju ja õhukondikas ei taha nagu töödata, mis siinses kliimas väga vajalik oleks, aga muidu oli ta tip-top. Loodame, et nii ka jätkub. 

Töö otsingud alaku

Kuna meil on nüüd esmane paberimajandus siin korda aetud, isegi auto on meil juba olemas, siis aeg oleks endale töö leida. Kirjutame kirju ja saadame oma CV`sid igale poole (suuremad firmad, tööbürood), järgmisel päeval helistame need kõik veel ise üle, et kas ehk ikka on tööd pakkuda. Lisaks uurime tavalisi tööpakkumisi Gumtreest. Kahjuks on aga praegu tööga kitsas käes. Kui kusagile cottoni või viljaga seotud kohta ei saa, siis peame ikka minema midagi korjama ja istutama. Tegelikult esimese tööga vahet pole, peaasi, et me töö leiaksime, siis ei kulutaks me enam oma sääste.

Värskendav kosutus kuumale ilmale.

Esmaspäeval saatsimegi avalduse sellisesse kohta nagu Labour Solution. Kuna nende kontor asub Brisbanes suht kesklinnas, siis mõtlesime, et läheme sinna kohale ka. Jalutasime siis üle 3 km ja saime vastuseks, et niisama pole meil seal mõtet olla. Kui oleme avalduse juba esitanud, siis võetakse meiega ühendust, kui leidub meile sobivat tööd. Siis peame alles sinna kohale ronima ja et meid saaks vajadusel intervjueerida. Egas midagi siis, jalutasime siis sama targalt üle 3 km kesklinna tagasi ja saatsime ühele inimesele seal firmas kirja, et asjad ehk kiiremini liiguksid. Hommegi on plaanis mitmetesse kohtadesse helistada. Ega me siis nii kergelt alla anna. Panime isegi kuulutuse üles, et otsime tööd. Ehk keegi märkab seda ja pakub meile tööd. Hoiame pöidlad pihus.

Muide vaatasime natuke arvutist isegi Iseseisvuspäeva paraadi. Pilt natuke küll hakkis, aga eks sellel pildil ole kauge maa tulla ka :) Ei saagi loota vist, et otseühendus ideaalne oleks.

Suvalised lapsed, kes hakkasid poseerima.

Postkaardid teele :)

Meil on nüüd AUTO!!!

Otsustasime, et on aeg omale ka auto juba osta, nii on meil suurem tõenäosus tööd leida ja saame linnast välja sõita. Kõik toimus suhteliselt spontaanselt. Hakkasime Gumtree`s (nagu Eesti Kuldne börs) autosid vaatama. Peamine kriteerium oli, et auto oleks universaali kerega, siis saame vajadusel ka autos ööbida.

Kõigepealt leidsime ühe Ford Falconi kuulutuse, mille jaoks leppisime kokku ka vaatamise. Enne seda sai siis tehtud väike eeltöö, et mida kasutatud auto puhul vaadata. Kõik varasemad teadmised ja ka olematud teadmised tuli seal vaatamisel ju käiku lasta, et pügada ei saaks. Vaatasime auto üle, tegime proovisõidu ka (Ragnaril oli hirm, et keerab valesti, vasakpoolne liiklus siiski). Tundus, et tegemist on täitsa asjaliku masinaga, kuid kuna polnud varem ühtegi autot veel vaadanud, siis ei hakanud kohe võtma. Müüjaks oli sorava jutu ja toreda olekuga Saksa paar, kes on isegi Eestis paar korda käinud.

Järgmisel päeval leppisime kokku Mitsuka vaatamise. Läksime kohale, jälle sakslased. Neid sakslasi on muide terve Austraalia täis, see sama popp kui eestlaste seas. Mitsuka kasuks rääkis manuaal käigukast, mis on töökindlam kui automaat. Lähemalt uurides ilmnesid juba aga vead. Polnud ülevaatuse lehte, mida müüja peab ostjale garanteerima. See oleks tähendanud vb kuni 1000 dollarilist lisakulu, olenevalt autol esinevatest probleemidest. Vaadates auto alla oli näha õlilaike ja kui katsusin põhjaplekki, siis see oli väga õline. Sellest piisas, et lõpetada selle auto vaatamine ja proovisõidule me ei läinudki.

Peale seda ülevaatust otsustasimegi selle Fordi kasuks, mida me enne vaatamas käisime, kuna häid kuulutusi oli vähe. Nii kui nii ei tea kunagi, mis tegelikult autol katki võib minna ja võib-olla veab ja auto peab väga korralikult vastu. Juba sama päeva õhtul vormistasimegi autoostu ära. Ragnar suutis isegi sellega linna teisest otsast meie hosteli juurde sõita, kuigi alguses läks ta vale ukse juurde, et autosse saada, vanad harjumused ja uus liiklus ju siiski. Muidugi saime kohe ka südamerabanduse, sest nii kui Ragnar autoga sõitma hakkas, ilmus vilkuv tekst DTE. Me ei teadnud, mis see tähendab ja kartsime juba hullemat, et mis jama me ometi ostsime. Koju jõudes tegime manuaali lahti ja võisime kergemalt hingata. See DTE tähendas kõigest seda, et bensiin hakkab otsa saama :D

Juba sellele järgneval päeval läksime Brisbane nn ARK`i, seal ei ole vaja isegi autoga kohale sõita, kui on soovi auto ümber registreerida. Kõik vajalikud paberid võtsime kaasa ja hoidsime pöialt, et kõik ikka hästi läheks. Teenindaja oli väga tore, tuli isegi ühes asjus meile vastu. Maksime oma maksud, uuendasime ülevaatuse (rego) ja auto oligi meie. Kokku võttis see paberimajandus aega ehk 10 min ainult.

Meie suksu :)

Niiet Austraalia outback hoidku alt, siit me tuleme. Loodame, et see suksu teenib meid hästi ja vimkasid ei viska. Saime autoga kaasa hunniku seljakotirändurile vajalikke asju: madratsid, padjad, tekid, telgi, päikesepatareil põhineva suure laadija, matkaköögi kõige vajalikuga, laua ja matkatoolid jne jne. Välimuselt on auto paras vagun küll. Selline laev, et palka inimesed kabariite jälgima, et kusagil millelegi otsa ei põrutaks.  

Auto liigud ja Eesti Vabariigi 96. sünnipäeva tähistamine

Kõik teevad sporti!

Päevad mööduvad ja aina tuttavamaks hakkab saama Brisbane kesklinn. Kesklinna sõidame tavaliselt City Hopperiga, kuna see tasuta ja meie sõidame alati algpeatusest lõpp-peatuseni. Kokku võtab see aega 45 minutit jõe peal seilamist. Kõige huvitavamad on peatused. Üks naiskapten on hingelt ikka tõsine ralliäss. Kui teised kaptenid sõidavad ja pööravad rahulikult, siis temal oleks justkui käsipidur, millega ta "kannakaid" teeb. Igatahes tema on meie lemmik kapten.

Kohalikega rääkides kiilub Ragnaril ikka kohati väga kiirelt ja tugevalt kinni. Vahest isegi nii kinni, et unustad sellegi ära, mida küsida/rääkida tahtsid. Kõige hullem oli esimestel päevadel, kui oli ilmselgne lennuväsimus veel. Üldiselt pole sellest aga hullu, kõik vajalikud toimetused saavad tehtud ja jutud räägitud. Ilmselt oleme ka väga hästi sulandunud Austraalia kogukonda, kuna meie käest küsitakse isegi teed. Inimesed tunduvad rõõmsamad ja sõbralikumad kui Eestis. Ei põrnitseta üht-teist, vaid öeldakse võhivõõrale tere! See on meile, kui äsja siia saabunutele, veidi harjumatu, kuid pole viga, heade asjadega harjub kiirelt. Kujutage nüüd ise ette, et jalutate kusagil tänaval ja siis tuleb vastu sulle võhivõõras vanataat, kes oma koera jalutab, ja ütleb sulle "How`s it going?". Tüüpiline tervitus on "G`day!" ja pidevalt öeldakse "No worries" kui mingi probleem on. Need väljendid jäävad vaikselt ka meile juba külge.

Promenaad

Brisbane jõe äärde on rajatud jalakäijatele ja jalgratturitele tee, mis kulgeb väga pikalt mööda jõekallast. Reedel võtsimegi plaani, end selle lõunakaldaga kurssi viia. Kogu see tee näeb nii ilus ja korras välja. Midagi sellist võiks Tartus Emajõe ääres olla. See on uskumatu, kui palju inimesi seal pidevalt jalutab (Ok, Brisbane on muidugi suur linn ka), see on nii suur osa linnast. Lisaks jalutamisele on lihtsalt hämmastav, kui sportlikud kohalikud on. Ma usun, et üle poolte elanikest käib igapäev jooksmas ja rattaga sõitmas. Ja see pole mingi tervisesport nagu Eestis tehakse. Ragnariga arvame, et enamus neist tervisejooksjatest teeks Eesti sama spordi harrastajatele silmad ette. Nad jooksevad lihtsalt nii kiiresti ja neid on igal pool. Meiegi oleme suht sportlikud siin. Oleme korra ka jooksmas käinud, aga siinne palavus ei lase just eriti kaua sörkida. Me käime lihtsalt tublilt iga päev mitmeid ja mitmeid kilomeetreid. Päevas läbime kindlasti kuskil 10-15 km vahel. Seetõttu hoiame ka veepudelit läheduses, aga selleks isegi pole põhjust, sest igal pool linnas on joogipunktid, kus saab puhast vett juua.

Taaskasutus

Sisalik :)

Tehisrand

Sellel promenaadil on ka tehisrand, mis samuti on väga popp koht. Mul jäi suu lahti, kui seda esimest korda nägin ja mõtlesin, et kas tõesti saab selline asi võimalik olla. Kindlasti kavatseme Ragnariga ka sinna ükspäev sulistama minna, sest see kogu ala on tasuta. Vesi on ka mõnus soe bassus, niiet mis viga nii päikesel end paitada lasta.

Ilmadega on meil vedanud. Eks me hakka selle kuumaga ka harjuma ja viimastel päevadel pole enam ka nii lämbe olnud. Kohalikud ütlesid, et tegelikult ennustati vihma juba ammu, aga igal päeval paistab ikka päike. Meie rõõmustame muidugi nende päevade üle, kui on pilves, siis on just paras ilm, et ringi jalutada. Ühel õhtul jäime siiski paduka kätte, kui kesklinnast hosteli poole läksime. Vähemalt oli ilm ja vihm soe, niiet midagi hullu polnud.

Tavaliselt liigume iga päev kesklinnast läbi. Sellel on muidugi omad hea ja halvad küljed. Hea on see, et avastame kogu aeg uusi kohti, tutvume poes pakutavate asjadega ja lihtsalt vaatame, kuidas kohalikud elavad. Halb on muidugi see, et nii kulub meil rohkem raha, kuna kõht läheb taolise pika vantsimisega ära ja eks ikka ole midagi vaja osta ka. Näiteks oli vaja päikesekreemi ja muid esmatarbe asju. Muide siinsetes apteekides (tegelikult ka paljudes muudes riikides) müüakse peale ravimite ja apteegikosmeetika praktiliselt kõike. On kosmeetikabrände ja saab tavalisi kehahooldustooteid, mida meil müüakse muidu nt Prismades, saab kommi ja nätsu. Ühesõnaga siin on apteek midagi muud, kui Eestis. Naljaks on meil vaadata, mis kogustes asju müüakse. Näiteks saab siin osta liitriseid suuveepudeleid, päikesekreeme, šampoone ja duššigeele. Tänu suurusele on need ka tunduvalt odavamad.

Kui nüüd hindadest lähemalt rääkida, siis enamasti on asjad odavamad või siis samas hinnaklassis, mis Eestiski. Tihti näeme hinnasildil sama suurt numbrit, mis oleks Eestis, aga siin on see ju dollarites mitte eurodes, mis teebki asja ikka odavamaks. Kahjuks elu siiski nii lilleline pole. Toit on siin pigem kallim kui kodumaal. Kui hoolikalt otsida, siis ehk mõne asja leiab, mis on odavam, aga ega eriti mitte. Liha hindadest pole mõtet rääkidagi, need on ülemõistuse kallid meie mõistes, niiet selle tarbimist peame piirama, vähemalt nii kaua, kuni omale töö leiame. Kohalike jaoks muidugi toit pole kallis, sest kuna hinnavahe pole nii suur võrreles Eestiga ja palgatase on kordades kõrgem, siis nemad ei kurda midagi.

Tublid ratturid

Laupäeval võtsime plaani jalgrattaga sõitmise. Brisbane`s on selline ratta laenutamisssüsteem nagu CityCycle. Ühe päeva pilet maksab 2 dollarit. Põhimõtteliselt on iga laenutamise algushetkest 30 esimest minutit tasuta ja siis tuleb hakata iga poole tunni eest juurde maksma. Kui ratas enne 30 min tagasi rattapunkti viia (ja neid on linnas väga palju), sealt siis uus ratas võtta, algab see 30 min aeg uuesti. Niimoodi kavalusega saimegi terve päev praktiliselt tasuta (maksime ainult selle 2$) rattaga sõita ja linna avastada. Ainuke probleem on see, et Brisbanes on kiivri kandmine kohustuslik. Õnneks oli osade ratastega kaasas ka kiiver, niiet saime siiski turvaliselt linna avastada. Enamasti kasutasime spets jalgrattateid jõe kaldal, sest isegi väikestel autoteedel oli imelik sõita, sest sa pead ju kõike vastupidi tegema. Isegi niisama linnas jalutades tuleb ikka veel ette olukordi, kus enne tee ületamist vaatame me vasakule ja siis paremale, kuigi siin tuleb ju teistpidi seda teha. Kokku sõitsime rattaga kuskil 15 km arvatavasti.  

Kleebu - kleebu

Nii kui lennujaamast välja astusime, lõi meile vastu nägu 27°C ja lämbe õhk. Otsisime üles koha, kus buss meid peale korjas, et meid siis kohe ööbimiskohta viia. Varem olime vaadanud erinevaid võimalusi, kuidas lenujaamast „koju“ jõuda ja leidsime kõige soodsamaks võimaluseks Con-x-ion transferi võimaluse, mis viis meid nn uksest ukseni. Rongi ja bussiga oleks meil mõned dollarid rohkem kulunud.

2 nädalaks oleme endale bronninud Ellies Guesthouse`s toa. Koht on armas ja asub ilusas linnaosas New Farmi`s. Toas on meil väike kööginurk (külmik, veekeetja, röster, mikrolaineahi, kraanikauss, sööginõud), suur voodi, kapp, kummut ja lauake. 



Suuremad söögitegemisvõimalused on ühisköögis, kus on ka pliit. Kahjuks toas konditsioneeri ei ole ja see on suuuuuur miinus, sest ilma selleta me elu vist siin ette ei kujuta. Selle asemel on toas siis puhur, mis natukenegi ajab õhku ringi ja tekitab vähemalt imekerge tuule, et ma üldse suudaks praegu seda blogipostitust kirjutada.

Hosteli töötaja uuris, kust me pärit oleme ja mida teha kavatseme ning andis meile erinevaid soovitusi. Andis ka juhiseid Brisbanes liikumiseks. Panime siis oma kodinad maha, vahetasime teksad (mida oli ikka päris keeruline juba jalast saada) lühikeste pükste ja tennised sandaalide vastu, määrisime päevituskreemiga kokku ja hakkasimegi ümbrust uurima. Esimene ost oli nurgapealses kioskis 7/11 (nagu meie R-kiosk), kus ostsime spordijooki, et natuke soolasid ja vett endale sisse saada. Pidevalt on selline kleepeka tunne. Vahet pole, kas käid pesemas või mitte, paari minutiga kleebid jälle.

Samast kioskist ostsime ka ühistranspordi kaardi Go Card. Sellega on pileti hind 40% odavam, kui ostaks paberpileti otse bussist. Sõita saab siis sellega bussis, trammis ja praamiga (CityCat). Lisaks on siin selline asi nagu CityHopper. See on Brisbane jõel sõitev praam, mis on TASUTA! Ja see sõidab just meie linnaosast otse kesklinna. Ilmselgelt hakkame seda lähimate päevade jooksul rohkem kasutama.

Jõudes kesklinna, hakkasime otsima kohti, kus saame endale telefoninumbri ja SIM-kaardi. Mina valisin endale Telstra paketi, kus mu kuumaks on 30 dollarit ja saan siis sellega helistada ja netis käia. Kuidagi saan kõneaega ka netiajaks ümber konvertida, aga see jäi veel segaseks, eks uurin hiljem järgi. Ragnar aga võttis endale Optuse kaardi ja paketi, kus ta maksab päevas 2 dollarit ja saab selle eest siis praktiliselt piiramatult kõneaega ja netis käia. Kui ta nt ei helista või netti ei kasuta, siis läheb päevas maha 1 dollar. Niiet nüüd peate siis meie Aussi numbritele helistama. Kes numbrit tahab, siis kirjutage meile. Eesti numbri paneme homme-ülehomme kinni.

Peale telefoninumbri saamist seadsime sammud CommonWealth panka, kus olime juba netiteel omale pangakonto teinud. Nüüd siis läksime seda aktiveerima. Pangas olles tehti meiega nalja ja kogu asjaajamine toimus väga sõbralikus meeleolus. Polnud selliseid rangeid letiäärseid, vaid istusime nagu vanad sõbrad klienditeenindajaga ühel ja samal pool lauda. Pangakaardi peaksime saama vähem kui nädalaga kätte ja see saadetakse meie hostelisse.

Ühed huvitavad elukad kesklinnas

Peale neid esmatarbe toimetusi hakkasime koju sättima, sest selleks hetkeks olime peaaegu juba 46h üleval olnud ja uni oleks olnud väga hea. Kuna ajavahe on 8 h, siis tahtsimegi päeval end ikka üleval hoida, et magama minna õhtul, nii peaks kiiremini vast oludega harjuma. Muidu oleme ju Aussi päeval magamas ja öösel üleval. Kuna linna tulime bussiga, siis nüüd otsustasime tagasi sõita CityHopperiga. Lõime oma kaardi lahti, et kuhu poole sammuma peaksime ja kohe oli platsis üks abivalmis kohalik, kes kohe suunas meid õigele poole. Üldse on kohalikud väga toredad, abivalmis ja rõõmsad, tunduvalt erinevad ikka tüüpilisest eestlasest.

Vaateratas aerutajatega

Sõit jõel oli vapustav. Meile juba piisas sellest, et saime väljas olla ja tunda kuidas jahe tuul meid jahutas. Nii oleks võinud jääda sõitmagi. Muidugi lisaks need ilusad vaated kõrghoonetele, mis kohe jõe ääres on. Sõidu lõpus ei suutnud aga Ragnar enam silmigi lahti hoida, väsimus oli lihtsalt nii suur. Ma panin isegi vist sekundiks silmad kinni ja ehmatusega ärkasin üles. Nii me siis seal jõe peal nokkisimegi. 

Tänav hosteli läheduses

Praamilt maas, jalutasime ruttu poodi, sest kõhud olid tühjad. Pood asub meil kuskil 5 min tee kaugusel hostelist. Poe nimeks Coles ja sarnane meie Konsumi ja teiste sääraste kohtadega. Nii huvitav oli vaadata, mida neil seal ka pakutakse. Kiirelt haarasime endale viinamarju mangosid (mis on lihtsalt nii magusad, et Eestis võib ainult und näha taolistest), juustu, vorsti (sest leiba meil ju on :)) ja nuudleid. Otsustasime, et teeme lähipäevil nädala ostud, aga enne tuleb siiski vist ostunimekiri teha. Siis kirjutame poest täpsemalt.

Hostelisse jõudes vajus Ragnar lihtsalt voodisse. Ma arvan, et ta juba selle voodisse kukkumise ajal magas. Mina tegin kiirelt süüa ja jäin isegi vist sekundiga magama kui voodisse sain. Kuna toas on aga nii palav ja umbne, siis isegi lina ei taha peale võtta. Magame nii nagu Eestis kuumalaine ajal.

17 tunnine lend!!!

Meie katsed lennujaamas magada eriti vilja ei kandnud. Mõlemad magasime heal juhul max 1,5 h. Enne kella 7 hommikul ei viitsinud enam isegi tooli peal istuda, tüdimus aina kasvas ja kasvas. Kuna meie lend Abu Dhabist Brisbane pidi algama 10.25, siis otsustasimegi juba oma hommikusöögi talongid ära kasutada.

Meie meelelahutuskeskus

Pika ootamise peale, saime lõpuks ka lennukile. Võime julgelt Etihad Airways soovitada, päris luks nägi välja kõik. Kahjuks ainult pikal Ragnaril oli halb oma pead toetada ja jalgu mahutada. Tegelikult hakkas ikka lennuajal kohati isegi külm, konditsioneer oli vist põhjas. Igaühel oli siis eesmise istme seljatoele kinnitatud telekas, kus saime vaadata filme, seriaale, mänge mängida, muusikat kuulata, oma reisi kulgemist jälgida jne. Igaüks sai personaalsed kõrvaklapid, padja ja fliisteki. Ega sellelgi lennul söögiga ei koonerdatud. Meie kõhud polnud veel tühjaks hakanud minemagi, kui juba uus söögikord peale tuli. Erinevad snäkid, maitsvad võileivad ja üks korralik 3-käiguline lõunasöök. Lisaks piiramatus koguses mahlu, vett, alkohoolseid jooke, teed, ehk siis kõik, mida hing ihaldada võiks.

Õhtusöök: magushapus kastmes kala riisiga, salat, ja mingi kahtlase maitsega vaht magustoiduks.

Kui alguses arvasime, et lend kestab 17h järjest ning et kusagil on vahemaandumine arvatavasti kütusepaagi täitmiseks, siis nüüd saime targemaks. Me lendasime umbes 6h Singapuri, kus tuli meil kõik oma kodinad kokku korjata, käsipagas kaasa võtta ja lennujaama pöörduda, et koristajate tiim saaks lennuki korda teha. Seal passisime siis kuskil 1,5 h kokku. Singapurist tuli peale ka uusi reisijaid. Ning nii naljakas kui see ka pole, istus meie kõrvale üks eestlastest paarike, kes sõitis nädalaks Aussi avastama. Maailm on ikka tõesti üks väike koht.

Julgelt võime aga öelda, et meil oli lennukissõidust juba nii kopp ees, et me lihtsalt ei suutnud ära oodata, millal me lõpuks selle raudlinnu seest pääseme. Viimane lend kestis ümmarguselt 8 h. Taaskord ei suutnud me kuidagi magada, heal juhul ehk jälle kokku 1,5h kui sedagi. Ragnar võiks vist värvikalt kirjeldada mu nägu, kui ma avastasin, et olen „maganud“ kõigest poolt tundi, kuigi ma lootsin, et möödunud on vähemalt 2h. Kõik see magamatus tekitas mulle hommikuks suht halva enesetunde, et hommikusöök mul enam alla ei läinud ja ma ei suutnud ära oodata, millal ma ometi lennukist pääsen. Kui muidu mulle väga meeldivad lendutõusud ja maandumised, siis nüüd oli hoopis vastupidi.

Hommikusöök: pannkoogid vaniljekreemiga, puuviljasalat, jogurt, muffin, apelsini mahl jne

Lõpuks aga puudutasid lennukirattad Austraalia pinda. Passikontrollis pidime päris kaua ootama, sest millegi pärast oli mitte austraallasi teenindamas ainult 1 lett. Õnneks jõudis ka meie pagas samasse sihtpunkti. Ragnaril oli kotis ainult šampoon katki läinud, niiet koti pealmine osa oli nüüd head lõhna täis. Lennukis pidime varem ära täitma ka tollipaberid, kus märkisime oma andmed ja ega me mingeid keelatuid asju riiki sisse ei too. Kuna kaasas olid meil ka mõned rohud (peavalu, palavik, söetabletid jne), siis märkisime need igaksjuhuks ära. Ragnar märkis lisaks sellele veel, et tal on jalanõusid, mis võivad natuke mullased olla. Kuna aga Aussimaa on sellessuhtes väga range, et ühtegi võõrast seemet ja kübet sisse tuua ei tohi, läkski Ragnar tollis põhjalikumasse kontrolli, samas kui mina pääsesin niisama. Ei uurinud keegi mu kotti läbi, isegi koer ei nuusutanud seda. Ragnar pidi siis eraldi letti minema, kus uuriti jalanõud läbi, leiti et need on mustad ja siis võttis tolliametnik ta jalanõud, viis need taharuumi ja need pesti puhtaks :D Niiet Ragnar sai omale puhtad jalanõud. Ja lõpuks saimegi läbi väravate minna ja öelda, et me oleme nüüd Austraalias :)

Lef-Lef

Juba ongi käes 19. veebruar ja me Ragnariga istume juba Abu Dhabi lennujaamas ja ootame oma järgmist lendu Brisbeini. Oodata on veel umbes 8 tundi.

Üleeilne päev kulus veel viimastele asjaajamistele ja pakkimisele. Suutsin oma kotti 3 korda ümber pakkida, sest igakord tundus liiga palju asju kaasas, eelkõige arvas nii Ragnar minu koti kohta :D Nii lendaski mu kotist välja nii mõnigi riideese ja muu pudi-padi.

Koti sisu tuli umbes selline (kott mahutab kokku 60 liitrit):

• kõik vajaminevad kehtivad dokumendid ja paberid
• vajaminevad tehnikavidinad ja nende laadijad. Võtsime isegi pikendusjuhtme kaasa, siis piisab ainult 1 vaheadapterist!
• ühed teksad, lühikesed püksid, kleit ja seelik
• kuskil 5 T-särki ja toppi
• pusa
• tennised, baleriinad ja sandaalid
• suur rätik, pesu ja esmatarbe hügieeniasjad
• Lonely Planet Austraalia ja Sydney raamat, märkmik
• magamiskott
• ja mingit pudi-padi ka veel lisaks :D

Kaalu poolest oli minu kott 13,1 ja Ragnari kott 13.3 kg, niiet ikka väga kerged tegelikult. Saame ju ka kohapelt vajaminevaid asju osta.

Meie Tallinna Lennart Meri nimelises lennujaamas.

Eilne päev kulus tervenisti reisimisele. Lennujaamas oli asjatamist, kui tuli välja, et sõber AirBaltic tahab teenindusletis check-ini eest raha saada. Tuli siis kibekiirelt ise see internetis ära teha. Ja oligi aeg hüvasti jätta. Ragnar nägi vist turvakontrollis kahtlane välja ja tema kobati läbi.

Tallinn-Riia kõhutäis

Tallinn – Riia lennul saime istuda akna all. Meile üllatuslikult saime isegi süüa. Kuna me reisime tegelikult Etihad Airways`iga, lihtsalt AirBaltic on siis neile nn teenusepakkuja, saimegi endale nimelised toidupakid. Teised pidid vaatama vesiste suudega pealt, sest AirBaltic "tasuta" süüa ei paku. Isegi pagas oleks meil maksustatud olnud, kui me Etihadiga edasi ei lendaks. Üldiselt oli lennu ajal suht pilvine, kuid siiski oli ka selginemisi. Liisu märkas lennu käigus koheselt ka oma kodusaart nagu kotkas. Seejärel tegime kiirelt lef-lef ja olimegi Riias.

Lehvitus kodusaarele.

Riias lennukisse minnes tekkis koheselt ühel ametnikul meiega probleem. Meie passides ei olnud viisat. Üritasime siis selgitada, et näe viisat kui sellist paberkujul ei olegi, vaid on meile garanteeritud hoopis elektrooniliselt. Kotipõhjast sai välja kougitud ka vastavasisuline e-mail. Selle peale ametnik näiliselt rahunes ja laskis meid kahtleval pilgul siiski pardale. Ka sellel lennul saime süüa :) Teised, kes tasu eest süüa ei ostnud, nälgisid siis taaskord 5,5 tundi.

Riia-Abu Dhabi kõhutäis

Abu Dhabisse jõudes avastasime, et näe, meiega samasse suunda lendavad veel 3 Eesti noort. Ilmselt eestlasi on lihtsalt Eestis nii palju, et kõik meie pisikesele kodumaa maakamarale ära ei mahu ja vaja on lisa erinevatest riikidest. Nendest kolmest üks Kristjani nimeline noormees andis meile ka mõningad ideed, kuhu saabudes helistada või siis minna. Igatahes tänan, Kristjan! Peale lennu maandumist läksime kohe otsima transiidi lauda, et seal uued pardakaardid endale vormistada. Seal oli Etihadil meile väikene üllatus varuks. Nimelt anti meile nii õhtusöögi kui ka hommikusöögi talongid, mille eest saime lennujaamas ükskõik kus endale tasuta söögi lunastada. Nii et kõht saigi mõni hetk tagasi head paremat täis. Loomulikult oleme järgmiseks lennuks liiga vara kohale jõudnud ja hetkel ei ole päris selge, millisesse väravasse me peame minema. Seega tuli konkreetse värava asemel otsida mõnda rahulikku kohta, et siis seal mõni tunnike magada. Terminalid on aga piisavalt suured, et tekkitada tunnet, et järgmise nurgatagant hüppab välja Tom Hanks, kes lükkab enda ees pagasi kärusid kokku (meenutus “Terminal“ filmist). Selles lennujaamas oleks Tomil küll väga luks elu olnud. Siin on olemas dušš ja isegi selline vägev vigur nagu sleeping pod (see siis magamiseks kookoni sarnane voodi). Kakerdasime päris pikalt enne, kui leidsime sobiva koha.  Nüüd siis Liisu üritab magada, kohalikud turvamehed vaatavad itsitades telekast "Tom ja Jerry" multikat ja mina postitan meie 50:50 koostatud blogipostitust. 

Unelev Liisu

Ragnar blogimas