Tagasi tööpostil

Nüüdseks oleme tagasi tööl olnud juba 3 nädalat. Aeg on lennanud kiirelt nagu ikka. Samas võiks varsti juba uus puhkus tulla. Tahaks juba uut roadtrippi.

Esimene nädal tagasi oli väga väsitav, polnud enam harjunud nii kaua püsti seisma ja taolist tööd tegema. Lisaks veel see, et nüüd algab meil tööpäev kell 5!!! Ja juba siis on väljas täiesti valge. See omakorda tähendab, et äratus on mul 3.55. minu meelest tundub see liiga varajane kellaaeg, et äragata, pole mõtet nagu magama minnagi. Nüüd aga oleme tagasi oma tippvormis. Esimesel nädal olid väga pikad päevad, 12- 13 tundi tuli ikka ära peaaegu iga päev. Tüüpiliselt on meil tagasi igasugused tööseisakud- küll pole hommikuks loomade kaalud meile läbi tulnud, või ei saa pileteid trükkida ja on vaja office inimesi oodata, kes muidugi tulevad tööle meist tund aega hiljem. Küll parandati meil crushi või uuendatakse arvutiprogrammi, mille taga me kõik ootama peame. Hea asi on see, et selle tühja passimise eest saame ka palka.

vrumm-vrumm

Nii me ajasime neid elukaid 3-4 kilomeetrit.

Teine tore nähtus meil tööl on, loomade liiga agar tellimine. Inimene, kes meile loomi juurde ostab, teeb kõike omamoodi. Kui ühele reedele oli meil algselt plaanitud kuskil 800 elukat, siis boss oli rääkinud, et ei me muudame seda arvu ja et peame tegema a´la 500 looma. Suur aga oli meie üllatus, kui hommikul vaatas meile paberil vastu ikka see 800 looma ja lisaks vooris neid elukaid igast aknast ja uksest terve hommiku juurde, mis koguarvuks andis kuskil 1600 looma meile!!! Olgu öeldud, et tegelikult peaks meie nädala maht olema kõigest 3000 looma. Suutsime reedel ära teha vist kusagil 700 ja 800 looma vahele. Kuna laupäeval toimus üks suurem kunagi alakaalus olnud loomade tagasi feedlotti toomine, siis ülemus uuris, kas oleme oma vabal päeval nõus appi tulema ja siis ka natuke neid reedeseid loomi tegema. Olime nõus, sest see tähendas meile topelt palka. Laupäeval tegime umbes 300 reedest looma. Ja esmaspäeval tegime veel 700 reedest looma. Ehk siis reedest loomad suutsime lõpetada alles esmaspäeval. Halenaljakas on aga see, et teisipäevaks oli meile tellitud kõigest paarsada looma, kolmapäeval mitte ühtegi, neljapäeval taaskord paarsada ja siis järgmiseks reedeks taaskord hopsti 900!!! Kus on loogika, et loomi võiks võrdselt iga päev olla. Aga teada on, et siin mail käivad asjad teisiti.

Ilmad on meil sellised, et päikese käes on tunne, et toimub iseeneselik süttimine, vett kulub liitrite viisi ja ikka tundub sellest vähe olevat. Jumal tänatud, et meie töökoht varju all asub. Juba 2 nädalavahetust on meil siin kuumalaine, mis kujutab ette seda, et varjus on sooja "kõigest" 43 kraadi (seda juba kella 11 hommikuks!) ja päikese käes üle 55 kraadi. Taolise soojaga on meil muidugi hunnikutes kärbseid töö juures, ei hakka vist mainimagi, kui närvi nad meid ajavad.

Meie postkaardisein

Nii me siis siin hetkel elamegi. Otsime endale oma kodu ja ootame immigratsiooniametilt kirja sisuga, mida me neile saatma peaksime.  
Midagi maitsvat lõpetuseks teile siia ;)

Roadtrip

Selline see roadtrip oligi meil siis. Kokku läbisime kusagil 3000 ja 3500 km vahele. Päris suure ala sõitsime ikka läbi. ootame juba järgmist reisi.

Roadtrip vol. 2

Olime Texases 2 päeva, mille jooksul saime pesud pestud ja natuke puhatud, kui sõitsime taaskord ranniku poole. Seekord olid sihtmärgideks Byron Bay ja Lamingtoni rahvuspark. Esimesel päeval sõitsime läbi Tenterfieldi ja Lismore ja jõudsimegi Byron Baysse. Seal ööbisime 2 ööd väga toredas karavanpargis, kus sai korralikult end pesta ja süüa teha. Nende kahe päevaga jõudsime ümbrusega tutvuda ja ookeani nautida. Ostsime endale ka bodyboardi, mis on selline väike lauake, kus siis saab kõhuli lamada ja laineid püüda madalamas vees. No sellist lõbu ikka annab ostida, nagu on selle lauaga lainete peal sõitmine. Nii võiksime lainetesse jäädagi. Vesi muide on soojem kui keskmine merevesi Eestis suvel.  Lisaks nägime kuidas delfiini parv ookeanis ujus. Mina sain muidugi hakkama sellise asjaga nagu on deltaplaaniga lendamine. Lendlesin Lenoox Headi kohal sellega lausa 30 minut. See oli lihtsalt nii äge kogemus, alguses kartsin õhkutõusmist, aga tegelikult polnud seal midagi jubedat.

Tagasi maa peal

Gold Coast

Peale Byron Bay sõitsime Gold Coastile, kus taaskord veetsime aega rannas ja lihtsalt šopates. Coastilt sõitsime edasi Lamington National Parki, seda nimelt soovitas see sama paarike Wollomombi rahvuspargi telkimisplatsilt. Seal veetsime samuti 2 päeva. Ja mõlemal päeval me endale puhkust ei andnud. Ühel päeval tegime lausa 17.4 km pikkuse raja läbi, selleks kulus meil 6,5 tundi. Kuna esimene osa rajas kujunes pidevalt tõusvad joones, siis õhtuks olid jalad väga väsinud. Võime julgelt öelda, et pärast selle raja läbimist oleme me väga kogenud bushwalkerid (matkajad). Õnneks ühtegi madu me ei näinud seal rajal. Küll aga nägime teisel päeval ühe rajal redbelly blacki, kes oli üpriski häiritud sellest kui palju inimesi temast mööda vooris. Meie lasime igaks juhuks kiirelt varvast, sest tegu on siiski väga mürgise maoga.

Kaklus

Neid oleks võinud jäädagi söötma. Nii armsad olid

Tree Top Walk

Mingi juga Lamingtonis

Pärast Lamingtoni läksime Springwoodi rahvusparki, kus tegime ka kiirelt tähtsamatele asjadele ringi peale. Kuna selleks ajaks oli tabanud meid jube kuumalaine. Väljas oli vähemalt 36 kraadi, siis väga matkata me enam lihtsalt ei jaksanud. Kui jõudsime oma ööbimiskohta, siis suur oli meie üllatus, kui nägime, et see Wollomombi abielupaar on nüüdseks juba sinna jõudnud. Taaskord möödusid õhtutunnid nendega vesteldes. Andsime neile seekord kaasa Kalevi komme ja küüslauguleivakesi.

Natural Bridge Springwoodis

Byron Bay

Otsustasime peale Springwoodi veelkord Byron Baysse sõita, et viimast korda ookeanis supelda. Seal sain ühel rajal jalutades aga jubeda šoki osaliseks. Nimelt suutsin ma vist ühele maole peale astuda või oli see madu lihtsalt väga mu jala lähedal, kes seda enam teab. Igatahes vingerdas ta jubedalt, oli selline pruunikat värvi, ehk siis arvatavasti väga väga mürgine pruunmadu või mingi taipan. Terve rand kajas vist mu kiljatusest ja tegin suured hüpped ülesse ja kiired sammud edai. Kui rajalt välja saime kontrollisime kohe, et ega ta mind ei hammustanud, sest ta oli täiesti minu jala vastus ja kahe jala vahel. Mina olin muidugi nii šokis sellest, et nutsin ja käed värisesid, aga õnneks ta mind hammustada ei jõudnud, kuigi kui oleksin ilma maha vaatamata edasi liikunud, oleks ta seda teha jõudnud küll. JUBE!!! Sellise kogemusega saigi meie 3 nädalane roadtrip läbi.Kogu reisi ajal nägime kokku nelja madu. Üks mürgisem kui teine, kuigi üks neist oli natuke vähem ohtlikum püüton, aga madu on madu ja vastik on neid ikkagi näha.

Austraalia mandri kõige idapoolsem punkt

Byron Bay majakas

Järgmisel päeval käisime veel Lismore´is toidukraami ostmas ja sõitsimegi tagasi Texasesse, et ootama jääda uudiseid, millal tagasi tööle saaks. Kokku kuuajaline puhkus laastas natuke meie rahakotte, niiet võiks juba jälle palka saada küll. 

Mööda rannikut ülesse poole

Blue Mountainsist läksime edasi Newcastle poole. Tegemist on linnaga, kus asub maailma suurim kivisöe ekspordiga tegelev sadam. Tegelikult kujunes välja nii, et sinna jõudsime hoopis järgmisel päeval. Kuna peale Sydney ja Blue Mountainsi puudusid meil ideed, kuhu edasi sõita, siis läkski edasine roadtrip meil natuke segaselt ja väga etteplaanimata. Blue Mountainsist järgmine punkt oli Richmond ja Australian Reptile Park. Kahjuks peab mainima, et see jättis väga halva mulje ja need 66 dollarit, mis sinna maksmine, oleks kasvõi niisama võinud ära visata. Jah me nägime seal koaalasid ja krokusid jne, aga nimest eeldasime, et seal on meeletult erinevaid madusid ja sisalikke, mida uudistada. Kahjuks oli seal ainult väga vähe taolisi elukaid. Kogu koht nägi välja nagu lasteloomaaed. Aga noh, ega kogu aeg saagi hästi minna.

Meie emotsioonid peale "lasteloomaaeda"

Patongas näljaseid linde eemale peletamas

Peale seda pettumust seadsime rattad Gosfordi linna poole, et natuke süüa. Sealt edasi läbisime Woy Woy linna ja sõitsime Pearl Beachilt läbi. See asub täpselt üle lahe Palm Beachist. Sealt omakorda edasi sõitsime Patonga linnakesse, kus leidsime armsa karavanpargi. Taaskord oli vaja asju laadida ja tahtsime kangesti ka lõpuks korraliku dušši alla minna. Sel õhtul tabas aga Sydneyt suur torm. Arvatavasti kuulsite sellest tormist ka Eesti uudistes, vähemalt Reporter tegi küll sellest uudislõigu. Kuna Patonga asub teisel pool lahte Sydney põhjapoolsematest linnaoadest, siis saime ise ka korraliku tormi osaliseks. Öösel oli tunne, et auto lendab minema. Kuulsime, kuidas teiste karavanpargi elanike potid, pannid ringi kolisevad. Hommikul saime aga nii targaks, et tuule kiirus oli olnud 160 km/h ja maha sadas lausa 170 mm vihma. 14 000 kodu jäi Sydneys elektrita. Kõige suurem üllatus oli see, et Blue Mountainsis tuli maha 15 cm lund!!! Ja me läksime sealt just samal päeval ära. Oleks me seda teadnud, et taoline asi sinna kanti satub, siis oleksime raudselt sinna jäänud, et taolise kogemuse osaliseks saada. Ja aasta taga oli seal samas kohas toimunud suur maastikupõleng. Ilmastik on veider.

Patongast lahkudes sõitsime mööda rannikut, et vaadata võimasaid lained, kuna tuul oli siiski päris tugev veel väljas. Lõpuks jõudsime ka Newcastlesse, kus käisime Austraalias olles esimest korda kinos. Vaatasime palju kiidetud „Gone Girl“i. No oli see vast imelik film. Newcastles veetsime enamuse ajast ostukeskuses, kuna ilm oli väljas suht halb veel. Seal saime ka teada, et peame kiirema korras tagasi Texasesse sõitma, et allkirjastada uue viisa jaoks paar dokumenti. Õhtuks läksime aga Stoctoni, et taaskord karavanpargis ööbida. Üritasime küll igale poole tasuta platsikest leida, aga see ei andnud tulemusi ja nii pidimegi rahakotti kergendama.

Hommikusöök Stocktoni rannas

Newcastlest järgmine ööbimiskoht oli Hat Head National Park. Seal leidsime ees ootamas suured liivadüünid, kus otsas ronida. Tutvusime sealse ümbrusega terve järgmise päeva. Küll turnisime ookeani äärel olevatel kividel kui ka avastasime Smokey Cape majakat, kus endalegi üllatuseks nägime suht lähedal rannikule suuri küürvaalu. Seal olevates rahvusparkides oleks tegelikult pidanud ööbimise eest maksma, aga kuna me lasime iga hommik nii vara jalga, et keegi kontrollima ei jõudnud tulla, siis me ei maksnud midagi. Ja ega me ka ainukesed sellised polnud.

Hat Head National Park

Meie hotellituba

Roadtrip, jeee!

Sellised jõmmid valvasid meid telkimisplatsil

Smokey Cape

Coffs Harbour

Sealt omakorda edasi sõitsime Coffs Harbouri, kus tegime pilti suure banaaniga ja suure kaiga. Coffs Harbourist keerasime edasi sisemaa poole. Tee peal läbisime Bellingeni linna ja jõudsime Dorrigo rahvusparki, kiirelt vaatasime seal tähtsad kohad ära ja sõitsime edasi Ebor Fallsi ja sealt omakorda Wollomombi rahvusparki. Kahjuks olime juba unustanud, et mida rohkem sisemaa poole, seda kuivemaks keskkond muutub ja sealses rahvuspargis polnud enam tilakgi vett. Wollomombi rahvuspark jättis seega suht masendava mulje. Õnneks aga ööbis seal telkimisplatsil üks Austraalia pensionäridest paarike, kellega jutustasime hiliste tundidena. Lõppes see sellega, et nad kutsusid meid külla. Nii vahvad inimesed olid.

Dorrigo Falls

Nagu Navitrolla maal

Järgmisel päeval saigi meie roadtripi esimene osa läbi. Sõitsime läbi Armidale, mille pargis tegime pühapäeva pannkooke ja sealt veel 3 tundi edasi ja olimegi tagasi Texases. Vaikselt hakkasime juba laulu looma „Depresiivsed Aussi väikelinnad, kus Foodworksi lettidel on jube kõrged hinnad“. Tegelikult on ju inimesed Texases väga toredad, aga masendav on see, kui kollane ja kõrbenud kõik välja näeb, mingit elu üldse ei ole. Miks ei võiks Texas rannikust 100 km kugusel olla, mitte aga 300 km kaugusel?

Kiirelt allkirjastasime dokumendid töökohas ja võtsime vastu otsuse, et nii kaua, kui viisavastust meil veel pole, läheme uuesti rannikule, et natuke ookeanis hullata ja rohelust nautida.