Bald Rock ja Stanthorpe

Eelmine nädalavahetus käisime neljakesi (Liisu, Ragnar, Illimar ja Kristjan) väikesel roadtripil. Sõitsime Stanthorpe ja seal lähedal asuvasse Girraweeni rahvusparki. Tee Texasest Stanthorpi oli ikka väga kurviline. Ja kui te kujutate ette milline üks kurviline tee välja võib näha, siis võite julgelt sinna veel sama palju otsa panna. Ma pole kunagi nii kurvilisel teel sõitnud, muudkui paremale vasakule, üles ja alla. Tore oli kuhugi jälle sõita ja midagi uut näha. Kogu aeg Texases olemine väsitab ikka korralikult.

Nii järsk ronimine oligi.

GPS suutis meid muidugi väga valesse kohta saata. Jõudsime oma sihtkohta alles pärast suurt ringi kusagil kurvilistel teedel. Girraween rahvuspargis asub Bald rock (suur graniidist mägi), kuhu otsa saab ronida. Muide see on Uluru kõrval suuruselt järgmine kivilahmakas Austraalias. Lisaks asuvad seal mäeotsas omakorda suured kivid, mis eiravad füüsika seadusi ja alla ei kuku. Mägi ise aga on ikka nii suure kalde all, et minul oli paras katsumus sinna tippu jõuda. Kui oleks tuuline ka veel olnud ja vähegi vale sammu teinud, siis oleksid alla kukkunud küll. Lõpuks tippu jõudes oli aga vaade ikka suurepärane ja oli hea tunne, et suutsin selle ära teha. Loomulikult tuli korralik fotosessioon ka seal ära teha.

Teel mäkke

Ajastus on suurepärane :)

3 sõpra.

Koju tagasisõit jäi kahjuks pimeda peale. Nimelt on see kurviline teelõik väga väga känguruderohke. Stanthorpist Texasesse on 99 km ja ma usun, et iga kilomeetri peale jagus 1 känguru. Neid imelikke aga ei näe ka ju. Mitu korda pidi Ragnar piduri põhja vajutama, et neile mitte otsa sõita. Nad nimelt passivad teeääres ja ei suuda ära otsustada, kas hüpata teele või tagasi kraavi. Ja kui nad juba teel on, siis vahivad nad lihtsalt sulle otsa ja ei mõtlegi ennnast liigutada. Juba minul, kui kaasreisijal, oli väga hirmus sõita, ei tea mida Ragnar veel tundma pidi. Õnneks jõudsime ikka tervelt koju tagasi. Aga see kes tahab ekstreemkogemust, siis soovitame pimedas seal kurvilisel teel ikka sajaga sõita, adrenaliinilaksu saab kätte küll.

Loodetavasti läheme varsti jälle mingit uut kohta avastama.

Juta, Q-fever ja muud asjad

Tabel, mille pean selgeks saama, et arvuti taga töötada.

Oleme Austraalias juba peaaegu 4 kuud olnud ja aeg läheb siin ikka väga kiiresti. Tööl oleme olnud juba 2 kuud, 4 kuud on siis veel jäänud. Vahepealsesse 3 nädalasse mahub nii mõndagi. Ausalt öeldes pole meil enam tunnetki, et Austraalias oleme. See meenub alles siis, kui akna taga puuotsas näed värvilisi papagoisid ja teepeal kängurusid. Oleme nii rutiinis kui olla saab. Kogu aeg ootame nädalavahetust, et saaks jälle puhata, sest tööpäevad on siiani väga pikad, keskmiselt 11-12 tundi päevas. Raha mõttes on see väga hea, aga ükskord on vabaaeg hoppis hinnalisem, kui ilus palganumber. Tööpäevade lühenemist ennustatakse iga nädal, aga kõik see on teooria, praktikas on kõik teisiti. Töö juures on juba tabu mainida, et ehk täna on tööpäev lühem. Siis on teada, et nii see küll ei lähe. Näiteks eelmisel reedel lõpetasime Euroopa Liidu lehmade tegemise juba 14.45 (tegime 800 lehma kuskil 7 tunniga), aga kuna selgus, et 27 lehma ei vastanud EU standarditele, siis pidime need 27 uuesti läbi töötlema. See arusaam, et nendega on midagi viga, selgus alles 1,5 peale meie töö lõpetamist ja peale seda läks veel 1,5 tundi, et täpselt need lehmad ülejäänud 800 reedel tehtud lehma seast üles leida. Lõpuks lõpetasime töö jälle peale kella 18t, kui tegelikult oli töö valmis juba 3 tundi varem.

Tööpäevade pikkused sõltuvad aga suuresti sellest, kuidas meie process shed vastu peab. Nimelt igapäev laguneb midagi seal. Tavaliselt on selleks crashi uks. Samas kui aus olla, siis peaks terve process shedi ümber vahetama. Siin käib aga asi nii, kui midagi katki on, siis parandatakse seda nii palju, et see natuke aega vastu peaks. Varuosi pole, et asi korralikult parandada. Pannakse ainult nn plaaster peale. Töömehed on ka nii laisad, neid pole mõtet kutsudagi, sest kohale tulevad nad alles mitme tunni pärast, kui sedagi.

Üleüldse on siinsed kohalikud töötajad suures plaanis laisad. Kaks tüdrukut (19-20.aastased), kes meiega koos töötavad on võrreldes meiega, väga laisad. Kui õhtul koristada tuleb, siis jooksevad nad tormi lihtsate ja vähem aeganõudvate tööde juurde, sest nagu nemad ütlevad, teised tööd on meeste jaoks. No tere talv. Prügikatse ei vii nad ka välja, lõpuks pidi Eli neile seletama, et kui nad lõpetavad esimestena, siis peavad nemad selle välja viima. Eks näeme, kas nad said sellest aru või mitte. Närvi ajab küll nende käitume. Üks nendest istub päev läbi telefonis Facebookis või jutustab kellegagi. Kui loomi ei tule crashi, siis tema lihtsalt jalutab sinnani, et looma sisse ajada, kui tegelikult peaks ta jooksma, et saaksime kiiremini õhtule. Ta nimelt meelega venitaks, et keegi tuleks talle lõpuks appi ja ta peaks vähem liigutama. Lisaks sellele puudub ta ka töölt viimasel ajal päris palju. Nimelt siin igal töötajal 10 tasulist haiguspäeva ette nähtud aastas. Kui oled 2 päeva kodus haige, siis arstipaberit ei pea tooma. Tundub, et nemad kasutavad siin aga niisama puhkuseks. Korra oli teada, et tuleb hästi pikk päev, siis hommikul tuli ka Elile sõnum selle töötaja poolt, et oi ta on nii haige, et ei saa tulle. Me näeme ju kohe läbi, et ilmselgelt asi selles ei ole. Jah, võib juhtuda, et tõesti tal ongi nüüd halb olla olnud, aga kui taolisi juhtumeid tuleb liiga tihti, siis asi muutub kahtlaseks. Siinsed noored ongi üldse palju lapsikumad Eestis nad on oma arengult justkui 5 aastat maas. Ehk siis nad on 20sed, aga käituvad nagu tüüplised teismelised.

Kui veel kohalike tööeetikast rääkida, siis meie majas paneb üks töömees juba kuu aega pesuruumi, vannituppa ja WC-sse plaate maha. Lõpuks on jõudnud ta pesuruumi ära vuukida, aga teised ruumid on ikka väga poolikud. Paar korda hakkasime juba kahtlustama, et ta käib meie majas lihtsalt puhkamas ja niisama aega veetmas, sest mitte mingit tööd polnud ta teinud, samas aga leidsime musta taldriku kraanikausist. Lisaks on tal oma võti. Väga kahtlane tundub kõik. Lõpuks omanik rääkis temaga, et mis toimub. Siis ta ükspäev käis jälle, aga terve päeva pani ta maha ainult ühe rea plaate. Me oleme juba lõkse tema jaoks üles seadnud. Paigutame telekapuldi kindla nurga alla, et saaks teada, kas ta käibki ainult telekat meil siin vaatamas.

Muide me oleme nüüd telestaarid! Üle-eelmisel neljapäeval tulid Toowoombast 2 meest meie tööd filmima. Pidime siis hästi korralikult tööd tegema ja hoopis teistmoodi kui tavaliselt, et kõik ikka ilus ja viisakas jääks. Kui seda videot peaks aga vaatama keegi, kes on lehmadega rohkem tegelenud, siis saab ta küll aru, et nii need asjad tegelikult ei käi. Mina (Liisu) jäin filmilindile kui sabalõikaja. Seda filmi pidavat näidatama uutele töötajatele, et tutvustada neile nende uut töökohta.

Saime ka lõpuks Q-feveri (Q-palavik) vaktsiinid endale. Nimelt kui siia tööle tulime, siis juba küsiti meie käest, et kas meil on see tehtud. Nimelt on see veistelt, lammastelt ja kitsedelt saadav bakteriaalne haigus, mis võib halvasti lõppeda. Sellele on iseloomulik järsku tekkiv palavik, peavalu ja kopsupõletik. Raskematel juhtuda võib tulla lausa maksapõletik. Samas väga paljud on selle läbipõdenud nii, et pole sellest ise teadlikud, et haiged on olnud. Kui oled juba läbi põdenud, siis saad immuunsuse kogu eluks. Meie uurisime selle vaktsiini kohta enne kui siia tööle tulime. Saime teada, et see maksab kuskil 400 dollarit inimese kohta. See ütles meile juba kõik ja otsustasime riskida, sest 800 dollarit korraga välja käia taolise asja eest on ikka üüratu summa. Kuna aga feedlotis oli veelgi inimesi, kellel se tegemata oli, siis otsustas firma, et teeb selle oma kulu ja kirjadega kõikidele töötajatele ära, kelle see tegemata on. Kogu protseduur on kaheosaline. Esimene kord võtavad arstid veenist verd ja teevad nahatesti (süstivad väga väikse koguse vaktsiini kätte). Verest saavad nad siis teada, kas inimene on varem selle läbi põdenud või mitte ja nahatesti järgi vaatavad mingeid muid reaktsioone. Kui inimene on haiguse enda teadmata läbi põdenud, siis vaktsiini talle teha ei tohi, sest sellel pidavat väga halvad kõrvalmõjud olema. Nädal pärast esimest visiiti tulid arstid tagasi oma andmetega. Osad töötajad pääsesidki vaktsiinist, aga näiteks eestlaste nelik pidi ikka süstid kätte saama. Mina pääsesin vist kõige kergemate kõrvalmõjudega. Järgmisel päeval oli käsi väga valus (kätt oli valus isegi tõsta) ja õhtuks oli ülaselg väga kange, aga see oli ka kõik. Ragnar ja Illimar oli natuke hädisemad. Neil oli terve keha kange ja liigesed, lihased valusad, lisaks arvatavasti ka palavik. Eli sai aga täislaksu. Tööl olles tõusid juba kõrge palavik, niiet ta ei suutnud ära oodata päeva lõppu. Kokku oli tal 3 päeva kõrge palavik, lihased, liigesed valusad ja lõpuks oli kael nii kange, et ta ei saanud üldse pead liiguatad. Õnneks sai ka tema terveks. Nüüd siis oleme ka Q-palaviku vabad.

Nii me neid künasid siis puhastasime.

Ühel päeval puhastasime tööl lehmade joogikünasid. Teadupärast pidimegi ju algselt selle töö peale tulema siia. Jumal tänatud, et asjad läksid teisiti. Juba paar tundi seda tööd tundus liiga ränk. Jaluta siis seal mudases aedikus ja puhasta vetikatest paksult täis künasid, kui päike sulle lagipähe paistab. Jalutamist on seal väga palju. Iseenesest on töö kerge, aga samas nii tüütu ja raske.

Paksuks söödetud angused.

Puhtast künast on ikka parem juua.

Meil on uus sõber ka feedlotis, otse meie kontori ees aedikus. Tema nimi on Juta. Ta on lehm, kes kogemata sattus meie juurde. Nimelt need lehmad, kes on alakaalus, saadetakse feedlotist välja karjamaadele ennast paksemaks sööma ja siis tuuakse meile tagasi. Seekord lipsas siis üks võõras lehm ka sisse. Ta on juba kuskil kuu aega meil olnud, sest ükskord unustati ta ära, kui üks auto tema koju sõitis. Aga alles nüüd oleme temaga sõbraks saanud. Eelmine esmaspäev otsustasime, et kodustame ta ära. Kodustamine võttis aega kõigest mõned tunnid. Hakkasime talle õuna ja värsket rohtu söötma, mis kontori juures kasvab. Alguses ta natuke ikka pelgas, aga nädalaga on ta nii julgeks saanud, et me võime juba tema aedikusse minna ja seista ta kõrval ning ta ei jookse enam eest ära. Sööb õuna ja porgandit meie käest ja siis laseb ennast paitada. Talle meeldib, kui tema kaela, kõrvatagust, kurgualust sügada. Ta ongi nüüd meie lemmikloom. Loodame, et ta unustatakse uuesti ära ja nii saab ta meie juures kauem olla.

Meie sõber Juta.

Vahepeal oli siin Texase väikelinnas veel teisigi eestlasi. Saime nendega ka paar korda kokku, et juttu ajada. Nüüdseks on isegi Kristjan meid 3 nädalavahetust järjest külastanud. Kutsume meie ühte vaba tuba juba tema toaks. Tore on ka teisi inimesi vahepeal näha.

Naabril oli 3 Jack Russeli kutsikat, kes teadsid täpselt,
kus kohas aias auk on, et meie juurde saaksid tulla.

Meie isiklik sidrunipuu. Kuid kuna me seda kastnud pole,
siis need sidruni süüa ei kõlba.

Õunakoogi pärastlõuna.

Ragnari praad pubis.
 Naljakas oli see, et well done liha oli tegelikult pooltoores.

Fotograaf tööhoos