Blue Mountains

Järgmine sihtkoht peale Sydneyt oli siis Blue Mountains. Sõitsime kõige pealt Katoomba linna, seda võib siis Sinimägede keskuseks nimetada. Läksime sinna kõigepealt 3 õde (Three Sisters) ja Echo Pointi vaatama. Kõndides alla vaateplatvormile kohtusime täiesti juhuslikult ühe eestlasega, Priiduga. Ta kuulis, et me räägime eesti keeles ja tuli ka meiega rääkima. Tore oli uusi tutvusi saada ja taaskord, kui Eesti on väike, siis maailm on veelgi väiksem. Väljas oli juba kottpime, kui pidime endale ööbimiskohta otsima. Me ei tahtnud selle eest maksta ja kavatsesime autos magada, aga meil polnud õrna aimugi kui keeruline on kusagil kõrvalist kohta leida, et autos magada. Linnatänavatel nii ööbida ei tohi, politsei võib sind kohe ära ajada. Tegelikult ei või nii mitte kusagil ametlikult ööbida, aga kui maksta ei taha, siis peab riskima. Vaja oli leida mingi parkimisplats kusagil nurga taga. Lõpuks saatis meid edu ja leidsime sobiliku parkimisplatsi Leura Falls´idel. Muidugi ei olnud me seal ainukesed, lisaks meile oli seal veel 3 seljakotiränduri seltskonda, kes otsisid samuti tasuta ööbimisvõimalust. Panime kõik oma kodinad siis esiistmetele ja tegime voodi oma uude hotellituppa üles. Kiire õhtusöök ja kosutav uni võiski oodata.

Päikesetõus @ Three Sisters

Võib öelda, et üldjuhul ärkasime iga hommik väga vara, pooltel juhtudel lausa enne päikesetõusu, sest Ragnar tahtis päikesetõusust pilte teha. Esimene päev mööduski Leura Fallsidega (jugadega) tutvudes. Blue Mountainsis on meeletult palju erinevaid jalutusradu, nii oli ka Leura jugade juures mitu rada. See rada muidugi tähendab, et see läheb mööda kaljuserva, nii kalju peal jalutades kui ka täiesti kalju äärel ja küljel jalutades, alla orgu minnes ja taaskord kõrgustesse tõustes vihmametsade all. Kokku jalutasime esimesel päeval üle 3 tunni. Käisime nii Leura Falls´idel kui ka Leura kaskaadidel. Pärast seda läksime uuesti 3 õde ja Echo Pointi uudistamas ja tegime ka seal juures natuke pikema jalutuskäigu. See rada oli muidugi väga korras ja mõeldud eelkõige nendele turistidele, kes metsas jalutada ei viitsi. Nägime tüüpilisi rikkaid turiste, kellel on kontsakingad jalas, käekotid õlal, parfüüm ülepea käimas. Meie olime nende kõrval ikka tõsised matkasellid. Aru me ei saanud, kes tuleb matkarajale kontsakingades? Osad aasia turistid on muidugi omaette teema, neil on kaasas isegi oma padi, mine tea, äkki vaja vahepeal uinak teha. Ja telefonist kõlab neil loomulikult valjult Gangnam Style. Neid oli ikka nii naljakas vaadata. 

Kui Ragnar paneb oma pildiblogisse pilte jugadest,
siis mina saan üles panna pildid, kuidas need jugade pildid sündisid

Leura Falls

Copelands Lookout

LEIB!!!

Pärast matkamist oli meil vaja leida kohvik, kus saaksime sülearvuti ja fotoka akusid laadida. See ongi ainukr miinus autos magamise juures, et tehnikat pole kusagil laadida. Telefoni saad veel autos laadida, aga muud asjad jääksid laadimata. Leidsime nii armsa koha lõpuks. Nimeks oli Yellow Deli ja välja nägi see nägu „Kääbiku“ ja „Sõrmuste Isanda“ filmides olevad pubid. Kogu atmosfäär nägi välja nagu kääbiku ja härjapõlvlaste ja iirlaste ristand, kui see mingit aimu teile annab. Terve kohvik-restoran lõhnas õunakoogi ja kaneeli järgi. See oli imeline koht. Ja veel imelisem oli see, mida me seal sõime. Tellisime endale suure einevõileva, aga selle, mis me sealt saime, poleks me kunagi arvanud. Meile toodi ehtsast LEIVAST võileib. Kujutate ette meie nägusid, kui need võileivad meile lauda toodi ja kujutate ette kui hästi see maitses. Soovitame soojalt seda kohta. Selleks ööks valisime endale juba uue ööbimiskoha, milleks sai Govetts Leap. Seekord olime parkimisplatsil täitsa üksinda.

Meie seekordne parkimisplats. Päris ilus, eks ole.

Taaskord ärkasime hommikul vara, et päikesetõusu vaadata. Käisime natuke seal ümbruses ringi, aga siis seadsime autonina Wentworth Fallsi suunas. Seal tegime me läbi National Pass´i, Undercliff Track´i ja Overcliff Track´i. Nendel radadel nägime mitmeid ja mitmeid jugasid ja kauneid vaateplatvorme, näiteks Lodore Falls, Empress Falls, Empress Lookout, Queen Victoria Lookout, Weeping Rock ja palju palju veel. Alustasime oma matka nendel radadel kell pool 9 hommikul. Kui olime tagasi algpunkti jõudnud, tuli meile vastu üks naine ja küsis, et kui kaugel asjad siin on. Me siis vastasime, et oleneb, me oleme juba poole 9st matkamas ja osad asjad on väga kaugel. Siis tegi ta suured silmad, et juba nii kaua olete matkanud, kell on juba pool kolm päeval. Me poleks arvanud, et me juba 5 tundi matkamas olime. Tegime kiire lõunasöögi ja ostustasime natuke veel matkata ja vaadata radasid, mis enne tähelepanuta jäid. Kõige viimasel rajal, aga tundus, et see ei ole huvitav rada ja otsustasime tagasi parklasse minna. See oli ainuõige otsus, sest nii kui mei ümber pöörasime nägime tohutut äikesepilve ja tormi meie poole tulemas. Kuna kõik need rajad nõuavad korralikke matkamis- ja ronimisoskusi, siis oli see jooks tagasi parklasse ikka päris väsitav. Ma tegin ikka korraliku spurdi, kusagil 200 m enne parklat jõudis meieni meeletu tuul, seda tundes teadsin, et pean veel kiiremalt autosse jõudma. Nii kui autosse istuda jõudsin hakkas nagu ämbrist kallama. Tuli korralik äikesetorm. Kui vihmasadu sai läbi, siis saime omamoodi kogemuse osaliseks, sest alt orust kerkis veeaurust „sein“. Sellist kogemust ei oskagi kuiadgi kirja panna. Lihtsalt sa seisad vaateplatvormil ja näed, kuidas all orus pilved kogunevad ja järsku tõusevad need pilved just mõni meeter enne sind ülesse nagu suur laine ja ajavad sind alla. Mitte midagi polnud näha pärast seda, kõige rohkem paar meetrit ehk. Peale seda läks meil suht jahedaks. Seekord ööbisime siis Wentworth Falls parklas.

Päikesetõus Govetts Leap´il

Meie poolt läbitud rajad: National Pass, Undercliff Track, Overcliff Track, Wentworth Falls Track

Weeping Rock 

Wentworth Falls´i kaskaad

Wentworth Falls kaskaad

Empress Falls

Kohati väga ekstreemsed rajad

Lodore Falls

Sellised pilved moodustusid pärast vihma sellest aurust, mis oru põhjast üles tõusis

Jamison Lookout

Kosutav lõunasöök peale 5 tunnist matkamist

Järgmisel hommikul otsustasime, et jätame Blue Mountainsi selja taha ja liigume mööda rannikut ülesse põhja poole, kuni mingi aeg tagasi Texase poole keerame. Tegelikult oleksime tahtnud Blue Mountainsisse veel jääda, sest kohti, mida seal avastada, oli seal veel küllaga ja üleüldse oli see üks meeldejäävamaid kohti, mida näinud oleme peale Sydney. Seda soovitame me küll kõigil külastada ja tahame isegi sinna tagasi mingi aeg minna, et teisi kohti avastada seal.