Mööda rannikut ülesse poole

Blue Mountainsist läksime edasi Newcastle poole. Tegemist on linnaga, kus asub maailma suurim kivisöe ekspordiga tegelev sadam. Tegelikult kujunes välja nii, et sinna jõudsime hoopis järgmisel päeval. Kuna peale Sydney ja Blue Mountainsi puudusid meil ideed, kuhu edasi sõita, siis läkski edasine roadtrip meil natuke segaselt ja väga etteplaanimata. Blue Mountainsist järgmine punkt oli Richmond ja Australian Reptile Park. Kahjuks peab mainima, et see jättis väga halva mulje ja need 66 dollarit, mis sinna maksmine, oleks kasvõi niisama võinud ära visata. Jah me nägime seal koaalasid ja krokusid jne, aga nimest eeldasime, et seal on meeletult erinevaid madusid ja sisalikke, mida uudistada. Kahjuks oli seal ainult väga vähe taolisi elukaid. Kogu koht nägi välja nagu lasteloomaaed. Aga noh, ega kogu aeg saagi hästi minna.

Meie emotsioonid peale "lasteloomaaeda"

Patongas näljaseid linde eemale peletamas

Peale seda pettumust seadsime rattad Gosfordi linna poole, et natuke süüa. Sealt edasi läbisime Woy Woy linna ja sõitsime Pearl Beachilt läbi. See asub täpselt üle lahe Palm Beachist. Sealt omakorda edasi sõitsime Patonga linnakesse, kus leidsime armsa karavanpargi. Taaskord oli vaja asju laadida ja tahtsime kangesti ka lõpuks korraliku dušši alla minna. Sel õhtul tabas aga Sydneyt suur torm. Arvatavasti kuulsite sellest tormist ka Eesti uudistes, vähemalt Reporter tegi küll sellest uudislõigu. Kuna Patonga asub teisel pool lahte Sydney põhjapoolsematest linnaoadest, siis saime ise ka korraliku tormi osaliseks. Öösel oli tunne, et auto lendab minema. Kuulsime, kuidas teiste karavanpargi elanike potid, pannid ringi kolisevad. Hommikul saime aga nii targaks, et tuule kiirus oli olnud 160 km/h ja maha sadas lausa 170 mm vihma. 14 000 kodu jäi Sydneys elektrita. Kõige suurem üllatus oli see, et Blue Mountainsis tuli maha 15 cm lund!!! Ja me läksime sealt just samal päeval ära. Oleks me seda teadnud, et taoline asi sinna kanti satub, siis oleksime raudselt sinna jäänud, et taolise kogemuse osaliseks saada. Ja aasta taga oli seal samas kohas toimunud suur maastikupõleng. Ilmastik on veider.

Patongast lahkudes sõitsime mööda rannikut, et vaadata võimasaid lained, kuna tuul oli siiski päris tugev veel väljas. Lõpuks jõudsime ka Newcastlesse, kus käisime Austraalias olles esimest korda kinos. Vaatasime palju kiidetud „Gone Girl“i. No oli see vast imelik film. Newcastles veetsime enamuse ajast ostukeskuses, kuna ilm oli väljas suht halb veel. Seal saime ka teada, et peame kiirema korras tagasi Texasesse sõitma, et allkirjastada uue viisa jaoks paar dokumenti. Õhtuks läksime aga Stoctoni, et taaskord karavanpargis ööbida. Üritasime küll igale poole tasuta platsikest leida, aga see ei andnud tulemusi ja nii pidimegi rahakotti kergendama.

Hommikusöök Stocktoni rannas

Newcastlest järgmine ööbimiskoht oli Hat Head National Park. Seal leidsime ees ootamas suured liivadüünid, kus otsas ronida. Tutvusime sealse ümbrusega terve järgmise päeva. Küll turnisime ookeani äärel olevatel kividel kui ka avastasime Smokey Cape majakat, kus endalegi üllatuseks nägime suht lähedal rannikule suuri küürvaalu. Seal olevates rahvusparkides oleks tegelikult pidanud ööbimise eest maksma, aga kuna me lasime iga hommik nii vara jalga, et keegi kontrollima ei jõudnud tulla, siis me ei maksnud midagi. Ja ega me ka ainukesed sellised polnud.

Hat Head National Park

Meie hotellituba

Roadtrip, jeee!

Sellised jõmmid valvasid meid telkimisplatsil

Smokey Cape

Coffs Harbour

Sealt omakorda edasi sõitsime Coffs Harbouri, kus tegime pilti suure banaaniga ja suure kaiga. Coffs Harbourist keerasime edasi sisemaa poole. Tee peal läbisime Bellingeni linna ja jõudsime Dorrigo rahvusparki, kiirelt vaatasime seal tähtsad kohad ära ja sõitsime edasi Ebor Fallsi ja sealt omakorda Wollomombi rahvusparki. Kahjuks olime juba unustanud, et mida rohkem sisemaa poole, seda kuivemaks keskkond muutub ja sealses rahvuspargis polnud enam tilakgi vett. Wollomombi rahvuspark jättis seega suht masendava mulje. Õnneks aga ööbis seal telkimisplatsil üks Austraalia pensionäridest paarike, kellega jutustasime hiliste tundidena. Lõppes see sellega, et nad kutsusid meid külla. Nii vahvad inimesed olid.

Dorrigo Falls

Nagu Navitrolla maal

Järgmisel päeval saigi meie roadtripi esimene osa läbi. Sõitsime läbi Armidale, mille pargis tegime pühapäeva pannkooke ja sealt veel 3 tundi edasi ja olimegi tagasi Texases. Vaikselt hakkasime juba laulu looma „Depresiivsed Aussi väikelinnad, kus Foodworksi lettidel on jube kõrged hinnad“. Tegelikult on ju inimesed Texases väga toredad, aga masendav on see, kui kollane ja kõrbenud kõik välja näeb, mingit elu üldse ei ole. Miks ei võiks Texas rannikust 100 km kugusel olla, mitte aga 300 km kaugusel?

Kiirelt allkirjastasime dokumendid töökohas ja võtsime vastu otsuse, et nii kaua, kui viisavastust meil veel pole, läheme uuesti rannikule, et natuke ookeanis hullata ja rohelust nautida.