Suur teadaanne!

Märkamatult on meil täis saanud 6 kuud Whyallas. Teadupärast ei või Working Holiday viisaga ühes kohas kauem kui 6 kuud töötada. Nüüd aga tuleb SUUR TEADAANNE! Kui me olime siin töötanud 3 kuud, siis toimus meil 3 kuu hinnang, kus siis istusime bossiga maha ja arutasime meie saavutusi ja oskusi. Selle lõpus küsis ta meie käest, kas me tahaksime ehk kauemaks kui 6 kuuks siia jääda. Ehk siis ta uuris, kas oleme huvitatud sponsorviisast, viisast, mis on paljude suureks unistuseks siin kaugel saarel. Selle viisaga saab Aussis olla kuni 4 aastat, aga kogu selle aja pead selle sama tööandja juures olema, kes sind sponsoreerib. Ütlesime, et peame seda veel täpsemalt mõtlema ja arutama. Nädala pärast aga teatasime talle, et võtaksime sellise pakkumise vastu. See küll tähendaks, et peaksime siin vähemalt paar aastat veel nende elukate vahel olema. Nagu ma varem olen juba öelnud, siis unistuste tööst on asi kaugel, aga pärast pikki kalkuleerimisi ja arutamisi leidsime, et see on ainuke õige otsus, sest meie peaeesmärk Austraaliasse tulemusel oli võimalikult palju kõrvale panna, et ei peaks 30 aastat Eestis panka orjama ja laenu tagasi maksma. Ülemus uuris veel kõrgemalt ülemuselt, kas tema on sellega päri ja nii need asjad veerema hakkasidki.

Et seda viisat saada, peab kõigepealt tegema tööandja valitsusele avalduse teatega, et ta tahab meid sponsoreerida. Selle avalduse nimeks on siis nominatsioon. Siis valitsus otsustab, kas nad üldse lasevad meil viisa sisse anda või mitte. Firma peab seal näitama, kui väga ta meid ikka tööl hoida tgahab, et ta ei leia kohalike elanike seast võrdväärseid asendusi. Kui nominatioon on läbi läinud, siis saame meie alles on viisataotluse sisse anda. Lisaks on vaja valitsuselt paluda eriluba, et me võiksime nii kaua seal töökohas edasi töötada, kuni me oma uue viisa kätte saame, sest ilma selle loata, me kauem kui 6 kuud töötada ei tohi seal. Seda avaldust, aga ei saa ka enne teha, kui meil uus viisataotlus sisse on antud. Ehk siis surnud ring, millega kulus meil juba piisavalt närvirakke.Hakkasime pabereid ajama juuli lõpus. Teadupärast aga asjad just väga kiirelt siin mandril ei liigu, eriti sellised dokumendid, mis tuleb valitsusasutustesse saata. Kõigepealt tuli välja, et tööandja oli teinud nominatsiooni asemel juba meie viisataotluse. Sellest said nad muidugi alles paari nädala pärast aru. Lõpuks suutsid nad õnneks õige asja esitada. Siis oli aga meie 6 kuu lõpuni jäänud kõigest kuu, mis möödus väga kiirelt. Kuna nominatsioonist ei olnud ikka veel vastust, siis pidime 6. oktoobril nn sundpuhkusele minema, sest me ei oleks tohtinud enam kauem töötada. Tööandja muidugi arvas, et võiksime jääda ja vast midagi hullu ei juhtu, aga meie ei tahtnud riskida ja läksime puhkusele. Selle 6 kuu jooksul teenisime omale 10 puhkusepäeva, mille siis nüüd ära kasutasime (puhkusest kirjutan juba järgnevates sissekannetes). Kusagil 2. puhkusenädalal tuli valitsuselt kiri, et on vaja lisadokumente. Kõik see oli juba halenaljakas, sest tegelikult meie töökohas töötav inimene, kes tegeleb nende viisaasjadega, teadis juba enne, et taolisi dokumente on vaja. Miks ta neid aga varem ei saatnud, pole õrna aimugi. See muidugi tähendas meile seda, et pidime oma puhkuselt ekstra tagasi Texasesse sõitma, et uusi lepinguid allkirjastada, et saaks siis need uuesti valitsusse saata. Nädal pärast seda tuli valitsuselt lõpuks teade, et nominatsioon on läbi läinud ja et võime viisa sisse anda. Kõigest see esimene etapp võttis aega 7 nädalat. Andsime viisataotluse sisse ja esitasime ka pikendusepalve. 31. oktoober tuligi rõõmuteade, et meie pikendusepalve on saanud positiivse vastuse ja esmaspäevast läheme taaskord tööle. Kokku olime puhkusel siis 4 nädalat, sellest 2 nädalat olime ametlikul puhkusel ja 2 viimast nädalat juba töötuna, sest firma ei saanud meid enam niisama arvel hoida. See tähendab ka seda, et kaotasime kõik tasustatud haiguspäevad, niiet peab lootma, et haigeks ei jääks.

Nüüd siis ootame valitsuselt kirja, kus peaks kirjas olema kõik vajalikud asjad, mis me neile saatma peame. Kindlasti peame tegema uued röntgenid näitamiseks, et me ikka oleme tuberkuloosi vabad. Mina (Liisu) pean minema inglise keele eksamile, sest viisa tehakse minu nimele ja Ragnar on lihtsalt minuga kaasas, kellele siis need viisatingimused edasi kanduvad. Tema eksamit tegema ei pea. Lisaks peame tõendama, et meil on varasemaid kogemusi loomadega töötamisel ja et meie oleme Ragnariga kauem koos olnud kui aasta. Arvestades asjade liikumiskiirust, siis ega me seda viisat selle aasta sees vist kätte ei saa. Aga igatahes tuleb nüüd pöidlad pihku suruda ja loota kõige paremat.