Mini road tripp Crows Nest Falls rahvusparki

14. märtsil tuli Ragnar nädalavahetusel Toowoombasse. Otsustasime, et 15. märtsil läheme sõidame kuhugi ja vaatame ümbrust. Otsustasime Crows Nest Falls rahvuspargi kasuks, kuna see on meist kõigest 50 km kaugusel. Võtsime Chloe ka kampa ja meie mini road trip võiski alata.

Kui kohale jõudsime, siis ei saanud alguses arugi, kuhu suunas me minema peame. Õnneks leidsime infostendi ja asusime liikuma. Loodus oli päris ilus. Parki läbib org (Great Dividing Range), mille keskel peaks voolama jõgi, lisaks sellele leiduma veel paar ilusat ujumiskohta ning ka veerohke juga. Kuna aga praegu on Queenslandis nn sajandi suurim põud, siis ei leidnud me seal orus mingeid ujumisvõimalusi, jugasid ega jõge. Seal oli ainult paar haisva veega veesilma, mis ujuma ei kutsunud. Kogu loodus oli janune vee järele. Peaks kunagi sinna uuesti minema, kui on vihmahooaeg, siis näeks kogu selle rahvuspargi ilu. Kuid isegi ilma veeta oli see siiski võimas vaatepilt. Jõe kallastel asuvad suured graniidilahmakad, millel hüppavad väikesed vallabid ( täpsem liiginimi on rock wallaby). Nägime meiegi ühte. Pilti ei jõudnud küll teha, sest väike sell liikus liiga kiiresti.

Inglanna Chloe`ga

Kujutame nüüd siia vaatele juurde kauni suure kose.

Viimaseks jalutasime Koonsi Lookout`ile (vaatepunkt), sealt avanes ilus vaade Teemandi orule (Valley of Diamonds). Seal seistes oli küll tunne, et oleme ainult ühed väiksed sipelgad suures maailmas.

Valley of Diamonds

Kui tagasi Toowoombasse jõudsime, läksime Ragnariga Linna golfiklubisse sööma. Barry soovitas seda kohta, kuna ta käib seal kogu aeg golfi mängimas. Teenindus andis aga meie meelest küll soovida. Me pidime alguses 15- 20 minutit lihtsalt kassa taga seisma, et meid teenindataks, kuigi teenindajad olid kogu aeg leti taga ja ajasid juttu. Ei saa aru, miks nad ei võinud meie tellimust juba võtta. Eestis oleksime me sellise teeninduse tõttu ammu juba uue koha otsinud, kuid kuna nüüd olid kõhud tühjad, siis ootasime siiski oma aja ära ja saime maitsva krõbeda kattega lihatüki kartuliga. Võisime ise siis nii palju salateid ja juurvilju taldrikule laduda, kui hing ihaldas. Premeerisime end siis siidri ja õllega ka. Magustoidu võtsime ühest jäätiseputkast, kui kodu poole jalutasime. Seal oli igatahes väga tore teenindus, mis kutsub teinekordki tagasi.

Pühapäeval tutvusime Toowoomba linna jaapani aiaga. See peaks olema lausa Austraalia suurim ja traditsioonilisemalt kujundatud jaapani aed. Ausalt öeldes meeldib mulle Kadrioru pargi jaapani aed rohkem. Muidugi tehislikult tekitatud väike kärestik oli seal aias ilus. Võib-olla olid mu ootused lihtsalt liiga suured lihtsalt.

Natuke tööjuttu kah siis siia lõppu. Selle nädala alguses (esmaspäev, teisipäev, kolmapäev) olin töötu. Iga päev ootasin Barrylt sõnumit, et järgmine päev saaksin tööle minna. Nendel kolmel päeval saatsin igale poole taaskord CVsid, helistasin kümnetesse kohtadesse ja igalt poolt oli sama vastus nagu alati: hetkel meil tööd pakkuda ei ole. Kui läks hästi, siis võeti mu kontaktid. No hea seegi. Otsisin nii endale tööd Toowoombasse, kui ka mulle ja Ragnarile mõlemale, et saaksime koos tööd teha. Mida päev edasi, seda rohkem masendusse vist sattusin, sest ilma tööta oli lihtsalt nii igav kodus passida. Päev nägi välja nii, et hommikul kell 8 ajasin end püsti, siis hommikusöök, siis kuskil 3-4 tundi arvuti taga meeleheitlikult töökuulutusi läbi lapates ja meie kuulutuse uundamist Gumtrees. Kui Chloe lõpuks lõunaajal töölt koju jõudis, siis hakkas peale meie traditsiooniline CSI maraton ja filmide vaatamine. Lõpuks tuli ka Barry koju, kes tavaliselt hakkas naerma, sest me olime Chloega ikka veel samas asendis diivanil, kui tema taas tööle läks peale lõunat. Ja lõpuks oligi aeg magama minna, et kogu see trall jälle peale hakkaks. Väljas oli ka liiga palav, et jalutama minna.

Üllataval kombel võttis meiega läbi Gumtree ühendust lausa 3-4 inimest, kes pakkusid tööd, aga ükski pakkumine polnud piisavalt hea. Kas oli palk alla igasugust arvestust, palka üldse polnud, (küll aga tasuta öömaja ja toit) või asus see lihtsast ei tea kus. Lõpuks neljapäeva hommikul helistas Barry mulle, et saan jälle tööd teha, sest see maalrimees, kes tegi serveriruumi, hakkas tegutsema uue ruumi kallal ja oli mulle ka nõus natuke tööd jätma. Hakkasin siis usinalt ukselt, uksepiitadelt, aknaraamidelt ja mingilt ääriselt ühe ainega värvi maha võtma. Kui olin selle ainega töödeldava pinna kokku määrinud pidin ootama umbes 20 min ja selle aja peale oli see värv hakanud mullitama. Polnud varem sellist asja näinudki. Igatahes pidin siis selle maha kraapima sealt. Musklid igatahes kasvavad. Küsisin firmabossilt ka, et kui tahan kauem olla kui 5 tundi, kas nad siis ikka paksavad mulle kõikide tundide eest. Ta vähemalt lubas seda, niiet tegingi neljapäeval, reedel ja laupäeval pikad päevad. Kui muidu teen nädalas 25 tundi, siis nüüd tegin 3 päevaga 21 tundi. Tegin kaotatud päevad tasa seega.

Maalrimees igatahes kiitis minu tööd, mis seal koosolekuruumis tegin. Ütles, et võiksin taolise töö eest isegi 23-24 dollarit tunnis küsida. Esimese maalritöö kohta olevat ma teinud paremat tööd, kui mingi tüdruk, kes olevat töötanud juba mitu aastat sellel ametikohal. Niiet, kui farmitöö ära tüütab, hakkan professionaalseks maalriks.

Ragnar ka ikka oma vana ametikoha peal. Kitkub puuvilla taimi ja vahel saab isegi kopajuhti mängida. Nii meie päevad siis Austraaliamaal siis mööduvadki. Tööd tehes ja pidevalt uut tööd otsides.