Kõik teevad sporti!

Päevad mööduvad ja aina tuttavamaks hakkab saama Brisbane kesklinn. Kesklinna sõidame tavaliselt City Hopperiga, kuna see tasuta ja meie sõidame alati algpeatusest lõpp-peatuseni. Kokku võtab see aega 45 minutit jõe peal seilamist. Kõige huvitavamad on peatused. Üks naiskapten on hingelt ikka tõsine ralliäss. Kui teised kaptenid sõidavad ja pööravad rahulikult, siis temal oleks justkui käsipidur, millega ta "kannakaid" teeb. Igatahes tema on meie lemmik kapten.

Kohalikega rääkides kiilub Ragnaril ikka kohati väga kiirelt ja tugevalt kinni. Vahest isegi nii kinni, et unustad sellegi ära, mida küsida/rääkida tahtsid. Kõige hullem oli esimestel päevadel, kui oli ilmselgne lennuväsimus veel. Üldiselt pole sellest aga hullu, kõik vajalikud toimetused saavad tehtud ja jutud räägitud. Ilmselt oleme ka väga hästi sulandunud Austraalia kogukonda, kuna meie käest küsitakse isegi teed. Inimesed tunduvad rõõmsamad ja sõbralikumad kui Eestis. Ei põrnitseta üht-teist, vaid öeldakse võhivõõrale tere! See on meile, kui äsja siia saabunutele, veidi harjumatu, kuid pole viga, heade asjadega harjub kiirelt. Kujutage nüüd ise ette, et jalutate kusagil tänaval ja siis tuleb vastu sulle võhivõõras vanataat, kes oma koera jalutab, ja ütleb sulle "How`s it going?". Tüüpiline tervitus on "G`day!" ja pidevalt öeldakse "No worries" kui mingi probleem on. Need väljendid jäävad vaikselt ka meile juba külge.

Promenaad

Brisbane jõe äärde on rajatud jalakäijatele ja jalgratturitele tee, mis kulgeb väga pikalt mööda jõekallast. Reedel võtsimegi plaani, end selle lõunakaldaga kurssi viia. Kogu see tee näeb nii ilus ja korras välja. Midagi sellist võiks Tartus Emajõe ääres olla. See on uskumatu, kui palju inimesi seal pidevalt jalutab (Ok, Brisbane on muidugi suur linn ka), see on nii suur osa linnast. Lisaks jalutamisele on lihtsalt hämmastav, kui sportlikud kohalikud on. Ma usun, et üle poolte elanikest käib igapäev jooksmas ja rattaga sõitmas. Ja see pole mingi tervisesport nagu Eestis tehakse. Ragnariga arvame, et enamus neist tervisejooksjatest teeks Eesti sama spordi harrastajatele silmad ette. Nad jooksevad lihtsalt nii kiiresti ja neid on igal pool. Meiegi oleme suht sportlikud siin. Oleme korra ka jooksmas käinud, aga siinne palavus ei lase just eriti kaua sörkida. Me käime lihtsalt tublilt iga päev mitmeid ja mitmeid kilomeetreid. Päevas läbime kindlasti kuskil 10-15 km vahel. Seetõttu hoiame ka veepudelit läheduses, aga selleks isegi pole põhjust, sest igal pool linnas on joogipunktid, kus saab puhast vett juua.

Taaskasutus

Sisalik :)

Tehisrand

Sellel promenaadil on ka tehisrand, mis samuti on väga popp koht. Mul jäi suu lahti, kui seda esimest korda nägin ja mõtlesin, et kas tõesti saab selline asi võimalik olla. Kindlasti kavatseme Ragnariga ka sinna ükspäev sulistama minna, sest see kogu ala on tasuta. Vesi on ka mõnus soe bassus, niiet mis viga nii päikesel end paitada lasta.

Ilmadega on meil vedanud. Eks me hakka selle kuumaga ka harjuma ja viimastel päevadel pole enam ka nii lämbe olnud. Kohalikud ütlesid, et tegelikult ennustati vihma juba ammu, aga igal päeval paistab ikka päike. Meie rõõmustame muidugi nende päevade üle, kui on pilves, siis on just paras ilm, et ringi jalutada. Ühel õhtul jäime siiski paduka kätte, kui kesklinnast hosteli poole läksime. Vähemalt oli ilm ja vihm soe, niiet midagi hullu polnud.

Tavaliselt liigume iga päev kesklinnast läbi. Sellel on muidugi omad hea ja halvad küljed. Hea on see, et avastame kogu aeg uusi kohti, tutvume poes pakutavate asjadega ja lihtsalt vaatame, kuidas kohalikud elavad. Halb on muidugi see, et nii kulub meil rohkem raha, kuna kõht läheb taolise pika vantsimisega ära ja eks ikka ole midagi vaja osta ka. Näiteks oli vaja päikesekreemi ja muid esmatarbe asju. Muide siinsetes apteekides (tegelikult ka paljudes muudes riikides) müüakse peale ravimite ja apteegikosmeetika praktiliselt kõike. On kosmeetikabrände ja saab tavalisi kehahooldustooteid, mida meil müüakse muidu nt Prismades, saab kommi ja nätsu. Ühesõnaga siin on apteek midagi muud, kui Eestis. Naljaks on meil vaadata, mis kogustes asju müüakse. Näiteks saab siin osta liitriseid suuveepudeleid, päikesekreeme, šampoone ja duššigeele. Tänu suurusele on need ka tunduvalt odavamad.

Kui nüüd hindadest lähemalt rääkida, siis enamasti on asjad odavamad või siis samas hinnaklassis, mis Eestiski. Tihti näeme hinnasildil sama suurt numbrit, mis oleks Eestis, aga siin on see ju dollarites mitte eurodes, mis teebki asja ikka odavamaks. Kahjuks elu siiski nii lilleline pole. Toit on siin pigem kallim kui kodumaal. Kui hoolikalt otsida, siis ehk mõne asja leiab, mis on odavam, aga ega eriti mitte. Liha hindadest pole mõtet rääkidagi, need on ülemõistuse kallid meie mõistes, niiet selle tarbimist peame piirama, vähemalt nii kaua, kuni omale töö leiame. Kohalike jaoks muidugi toit pole kallis, sest kuna hinnavahe pole nii suur võrreles Eestiga ja palgatase on kordades kõrgem, siis nemad ei kurda midagi.

Tublid ratturid

Laupäeval võtsime plaani jalgrattaga sõitmise. Brisbane`s on selline ratta laenutamisssüsteem nagu CityCycle. Ühe päeva pilet maksab 2 dollarit. Põhimõtteliselt on iga laenutamise algushetkest 30 esimest minutit tasuta ja siis tuleb hakata iga poole tunni eest juurde maksma. Kui ratas enne 30 min tagasi rattapunkti viia (ja neid on linnas väga palju), sealt siis uus ratas võtta, algab see 30 min aeg uuesti. Niimoodi kavalusega saimegi terve päev praktiliselt tasuta (maksime ainult selle 2$) rattaga sõita ja linna avastada. Ainuke probleem on see, et Brisbanes on kiivri kandmine kohustuslik. Õnneks oli osade ratastega kaasas ka kiiver, niiet saime siiski turvaliselt linna avastada. Enamasti kasutasime spets jalgrattateid jõe kaldal, sest isegi väikestel autoteedel oli imelik sõita, sest sa pead ju kõike vastupidi tegema. Isegi niisama linnas jalutades tuleb ikka veel ette olukordi, kus enne tee ületamist vaatame me vasakule ja siis paremale, kuigi siin tuleb ju teistpidi seda teha. Kokku sõitsime rattaga kuskil 15 km arvatavasti.