KOAAAAAALAAAAA!!!!

26. veebruari hommik algas taaskord erinevatesse kohtadesse helistamisega, kuid vastus oli igalt poolt ühesugune, et kõik kohad on juba hõivatud. Helistasime ka erinevatesse cotton ginnidesse, kus küsiti kohe, et kas oleme juba avalduse teinud. Kui ütlesin, et jah, siis oli kohe vastus, et siis ei saa me midagi muud teha, kui et oodata. Järgmistele kohtadesse helistades muutsime strateegiat ja ütlesime, et ei ole saatnud avaldusi veel. Siis lubasid need inimesed, et võime avalduse ja CV otse neile saata ja siis nad vaatavad, mis teha saavad. Ehk keegi loobub oma kohast ja siis ehk tahavad meid. Loodame, et keegi lõpuks ikka helistaks meile ja teatab rõõmusõnumi, et saime tööd.

Peale kõnesid otsustasime natuke linnast välja sõita, et autot testida ja lihtsalt ikka Brisbane`i ümbrust näha. Seega täna oli see suur päev, mil Liisu sai oma suure unistuse ellu viia ja süles koaalat hoida. Käisime sellises kohas nagu Lone Pine Koala Sanctuary`s. See on Austraalia esimesi ja suurim taoline koht. Ostsime netis pileti sinna, sest nii oli odavam. Kohale jõudes oli jube jamamine, sest me ei olnud piletit välja printinud. Siis tuli välja, et millegi pärast polnud ka mu meilile pdf piletit tulnud. Kõik lõppes lõpuks sellega, et pidin neile pangaväljavõtet näitama, et ma tõesti maksin selle pileti eest. Täitsime veel mingit paberit ja saimegi väravast läbi minna.

Lisaks koaaladele nägime seal kümneid ja kümneid kängurusid, keda sai sööta ja paitada, sest nad hüppasid vabalt inimeste vahel. Veel nägime seal dingosid, tasmaania kuradeid, papagoisid, nahkahiiri, madusid, igasuguseid sisalikke, aga peamine oli ikkagi KOAALA. Neid leidus seal ikka väga palju. Kokku peaks olema seal kuskil 130 isendit. Eraldi oli väljas nn pensionär koaalad, poissmees koaalad, emad lastega, lasteaia koaalad (need, kes enam ema ei vaja, aga on veel noored) ja lihtsalt koaalad :D

Ema lapsega

Minu (Liisu) silmad läksid nii suureks, kui neid nägin ja naeratus ulatus vist küll kõrvadeni. Unistus sai ju täis. Ma oleks tahtnud neid sinna vaatama jäädagi. Nad kõik olid nii armasad lihtsalt. Peaks ühe sellise Eestisse smuugeldama. Ühe katuse all räägiti siis meile täpsemalt nende elu-olust. Kujutage nüüd ette, et 1900 aastate alguses kütiti neid armsaid loomi karusnaha pärast. Õnneks enne kusagil enne 1930. aastat keelustati see. Lisaks räägiti meile ka Austraalia madudest ja kes tahtsid said ka püütoniga koos poseerida. Aga madudega pildistamine polnud pooltki nii populaarne kui nende armsate karvakeradega. Alguses sain aru, et pileti hinna sees on ka pildistamisvõimalus, aga oh ei. Seal kus võimalik ju teenida, tuleb seda ju 100% teha. Koaalad ikka hoiavad seda äri püsti. Ja mis teha, langesin ka mina sinna lõksu, sest ütlesin ma ju Eestis, et vahetpole kui kallis see kallistamine ja pildi tegemine on, mina soovin seda nii või naa. Ma arvan, et olin seal järjekorras nagu väike laps, kes tahab jõuluvanalt kommi saada. Järjekord oli pikk, aga lõpuks jõudis kätte ka minu kord. Õpetati, kuidas ma seisma ja käsi hoidma pean. Ma ei tohtinud äkilisi liigutusi teha ja valjusti rääkida, kiljuda jne :D Siis pandigi ta mulle kaissu, ta polnud ei raske ega kerge, selline vahepealne. Oma küüsi ta mulle sisse ei surunud ja karv on tal selline lamba sarnane. Töötaja söötis talle siis eukalüpti lehti samal ajal, nii juhendati ta kaamera poole vaatama. Pärast paitasin teda veel selja peale (pead paitamist ei pidanud nad sallima!). Ragnar sai ka korra hiljem ta selga sügada. Ma hea meelega töötaks ise seal kasvõi vabatahtlikuna ja ulataksin külastajatele koaalasid sülle.

Natuke aega jalutasime siis pärast veel kängurude vahel, kratsisime nende selga ja kõrvatagust. Aga nad ei olnud ju nii erilised enam. Neid ju Tallinna loomaaias või lausa Muhu saarelgi piisavalt nähtud. Samas nii, et me ise saaksime nende vahel jalutada, pole varem juhust olnud.

Ta käib kindlasti iga päev jõusaalis.

Ega ma sealt lahkuda ei olekski tahtnud, aga kõhud olid meil juba nii tühjad, et tahtsime linna poole tagasi sõitma hakata. Seal samas lähedal oli Mt. Coot-tha. Mägi, mis on 287 m kõrge ja millel on vapustavad vaatepunktid Brisbane linnale. Sealt mäeotsast nägime isegi ookeani ära. Enne ei ole aru saanudki, kui suur see linn ikka on aga eks need 2 miljonit elanikku peab ju kuhugi ära mahtuma. Tahaks sinna ükskord ka pimedas minna ja siis seda tuledemängu vaadata. Mul ju nõrkus linnatulede vastu.

Autosõidust nii palju, et tema pidas meil vapralt vastu. Benssu küll rüüpab natuke palju ja õhukondikas ei taha nagu töödata, mis siinses kliimas väga vajalik oleks, aga muidu oli ta tip-top. Loodame, et nii ka jätkub.