Roadtrip vol. 2

Olime Texases 2 päeva, mille jooksul saime pesud pestud ja natuke puhatud, kui sõitsime taaskord ranniku poole. Seekord olid sihtmärgideks Byron Bay ja Lamingtoni rahvuspark. Esimesel päeval sõitsime läbi Tenterfieldi ja Lismore ja jõudsimegi Byron Baysse. Seal ööbisime 2 ööd väga toredas karavanpargis, kus sai korralikult end pesta ja süüa teha. Nende kahe päevaga jõudsime ümbrusega tutvuda ja ookeani nautida. Ostsime endale ka bodyboardi, mis on selline väike lauake, kus siis saab kõhuli lamada ja laineid püüda madalamas vees. No sellist lõbu ikka annab ostida, nagu on selle lauaga lainete peal sõitmine. Nii võiksime lainetesse jäädagi. Vesi muide on soojem kui keskmine merevesi Eestis suvel.  Lisaks nägime kuidas delfiini parv ookeanis ujus. Mina sain muidugi hakkama sellise asjaga nagu on deltaplaaniga lendamine. Lendlesin Lenoox Headi kohal sellega lausa 30 minut. See oli lihtsalt nii äge kogemus, alguses kartsin õhkutõusmist, aga tegelikult polnud seal midagi jubedat.

Tagasi maa peal

Gold Coast

Peale Byron Bay sõitsime Gold Coastile, kus taaskord veetsime aega rannas ja lihtsalt šopates. Coastilt sõitsime edasi Lamington National Parki, seda nimelt soovitas see sama paarike Wollomombi rahvuspargi telkimisplatsilt. Seal veetsime samuti 2 päeva. Ja mõlemal päeval me endale puhkust ei andnud. Ühel päeval tegime lausa 17.4 km pikkuse raja läbi, selleks kulus meil 6,5 tundi. Kuna esimene osa rajas kujunes pidevalt tõusvad joones, siis õhtuks olid jalad väga väsinud. Võime julgelt öelda, et pärast selle raja läbimist oleme me väga kogenud bushwalkerid (matkajad). Õnneks ühtegi madu me ei näinud seal rajal. Küll aga nägime teisel päeval ühe rajal redbelly blacki, kes oli üpriski häiritud sellest kui palju inimesi temast mööda vooris. Meie lasime igaks juhuks kiirelt varvast, sest tegu on siiski väga mürgise maoga.

Kaklus

Neid oleks võinud jäädagi söötma. Nii armsad olid

Tree Top Walk

Mingi juga Lamingtonis

Pärast Lamingtoni läksime Springwoodi rahvusparki, kus tegime ka kiirelt tähtsamatele asjadele ringi peale. Kuna selleks ajaks oli tabanud meid jube kuumalaine. Väljas oli vähemalt 36 kraadi, siis väga matkata me enam lihtsalt ei jaksanud. Kui jõudsime oma ööbimiskohta, siis suur oli meie üllatus, kui nägime, et see Wollomombi abielupaar on nüüdseks juba sinna jõudnud. Taaskord möödusid õhtutunnid nendega vesteldes. Andsime neile seekord kaasa Kalevi komme ja küüslauguleivakesi.

Natural Bridge Springwoodis

Byron Bay

Otsustasime peale Springwoodi veelkord Byron Baysse sõita, et viimast korda ookeanis supelda. Seal sain ühel rajal jalutades aga jubeda šoki osaliseks. Nimelt suutsin ma vist ühele maole peale astuda või oli see madu lihtsalt väga mu jala lähedal, kes seda enam teab. Igatahes vingerdas ta jubedalt, oli selline pruunikat värvi, ehk siis arvatavasti väga väga mürgine pruunmadu või mingi taipan. Terve rand kajas vist mu kiljatusest ja tegin suured hüpped ülesse ja kiired sammud edai. Kui rajalt välja saime kontrollisime kohe, et ega ta mind ei hammustanud, sest ta oli täiesti minu jala vastus ja kahe jala vahel. Mina olin muidugi nii šokis sellest, et nutsin ja käed värisesid, aga õnneks ta mind hammustada ei jõudnud, kuigi kui oleksin ilma maha vaatamata edasi liikunud, oleks ta seda teha jõudnud küll. JUBE!!! Sellise kogemusega saigi meie 3 nädalane roadtrip läbi.Kogu reisi ajal nägime kokku nelja madu. Üks mürgisem kui teine, kuigi üks neist oli natuke vähem ohtlikum püüton, aga madu on madu ja vastik on neid ikkagi näha.

Austraalia mandri kõige idapoolsem punkt

Byron Bay majakas

Järgmisel päeval käisime veel Lismore´is toidukraami ostmas ja sõitsimegi tagasi Texasesse, et ootama jääda uudiseid, millal tagasi tööle saaks. Kokku kuuajaline puhkus laastas natuke meie rahakotte, niiet võiks juba jälle palka saada küll.